Kui hästi oskavad õpetajad oma inforuumi hallata?

Sellel nädalal kutsuti mind väga põnevale üritusele Haapsalus. Toimus nimelt haridustöötajate ohutusõppus Läänemaa ÄKK, kus 12 kooli/lasteaia töötajad said oma teadmisi proovile panna paljude erinevate teemadega. Kahjuks endal polnud aega kõiki punkte külastada, kuid saan aru, et pidi lapsi evakueerima, esmaabi andma, liiklusõnnetuses tegutsema jne.

Minul paluti siis luua valeinfo õppepunkt. Punkti eesmärk oli aidata õpetajatel paremini oma inforuumis toimetada ning aega ühe tiimi jaoks oli 15 minutit.

Esimese hooga mõtlesin teha asja arvutiklassis, kuid siis mõtlesin ümber – ekraan on väike ja tiimiga ühe ekraani taga pole väga mõnus. Ja neljas eri arvutis toimetamine ei oleks just nüüd väga tiimitöö.

Seega otsustasin hoopis teha nö offline seina, kus siis tiim ühiselt saab arutada, mida postitustega teha tuleks. Valmistasin ette 10 postitust. Osad olid välja mõeldud, osad olid täiesti copy-paste olemasolevatest postitustest ja osad olid sellised kohandatud vastavalt publikule. Lähtusin printsiibist, et avalike elu tegelaste puhul ei pea nimesid muutma, kuid tavainimeste postituste puhul muutsin nimed ära ja võtsin profiilifotod generated.photos lehelt (kes seda lehte ei tea, siis soovitan piiluma minna – seal tehisintellekti loodud pildid inimestest, keda tegelikult ei eksisteeri).

Lisaks postitustele tegin siis ka reaktsioonid ja muud vajalikud tegevused (raporteeri, kommenteeri, teavita politseid). Asi siis põhimõtteliselt selline välja nägi (tapeedi lisasin taustaks, et oleks nüüd rohkem seda seina tunnet :D).

15 minutit kulges siis nii, et alguses rääkisin umbes kolm minutit sellest, et kuidas tarbime infot nagu õhku – see on igal pool meie ümber ning meie otsuste jaoks hädavajalik, kuid me ei teadvusta endale alati seda. Ja nagu õhk siis ka info kvaliteet meie inforuumis läheb halvemaks tasapisi ning kogu aeg selle sees olles ei pruugi seda ise märgatagi. Siin tõin ka paralleeli klassiruumiga, kus mõni kolleeg tunni lõpus sisse tulles ütleb, et “Issand, teil pole siin ju üldse õhku” ja tormab akent avama (reaktsioonidest oli näha, et kõik osalejad olid vähemalt selle olukorraga kokku puutunud) ning samamoodi võime ühe kliki haaval sattuda väga halba inforuumi, mille tagajärjel kaotame raha, mainet või isegi oma vabadusi ja õigusi. 

Siis selgitasin, et tark käitumine inforuumis tähendab seda, et analüüsime oma infovoogu hoolikalt ning püüame halba infot (valeinfo, vihakõne jne) peatada ning samas aitame levida kasulikul infol. Ja siis sai tiim ülesandeks läbi töötada info minu loodud offline seinal ning pidid otsustama iga postituse puhul, et kuidas oleks kõige õigem käituda — kas reageerida, kommenteerida, raporteerida, edastada info politseile, ignoreerida või blokeerida (sellisel juhul soovitasin postituse teist pidi keerata). Aega oli 10 postituse läbi töötamiseks kaheksa minutit ja see tundus optimaalne. Siis vaatasime koos postitused üle ja kommenteerisin kiirelt postituste kohta ka seda, et mida siis oleks kõige targem teha.

Väga meeldis see, et kõik tiimid arutasid omavahel ning oli ka olukordi, kus üks tiimiliige tahtis asja raporteerida ning teine tahtis sama asja laikida ja edasi jagada. Paar postitust olid sellised, kus enamik mingi üsna õige tegevuse valis, kuid mõned postitused tooks siin eraldi välja.

See postitus on nüüd täiesti välja mõeldud, kuid sarnaseid pettuseid on tegelikult palju, kus on põnev pealkiri, mis viib inimese täiesti suvalisele veebilehele. Ja oli näha, kuidas enamik osalejaid selle postitusega kohe põhjalikumalt tutvusid ning nii mõnigi oleks tahtnud seda ka klikkida. Paar taibukamat tiimi kasutas oma nutitelefoni abi ning saadi aru, et tegu on mingi libapostitusega, kuid oli ka neid, kes sinna südamekesi ja jagamismärke alla panid.

Selle postituse puhul oli ka kohe selgelt aru saada, kes tiimis direktor on. Direktorite reaktsioon oli hoopis erinev tavaõpetajate reaktsioonist ning tunnistan ausalt, et seda oli väga põnev kõrvalt jälgida 🙂

Ja ma teadlikult valisin sellise nime, sest tegelikult neid hariduse teemalisi lehti ja gruppe on üsna palju ning tuttav nimi äratab ju usaldust. Aga kui üks osaleja ütles rõõmsalt, et seda postitust ta teab küll ja on isegi seda artiklit lugenud, siis paratamatult tekkis veidi hirm, et kuidas meie aju meile väga imelikke trikke mängib. Sarnane nimi, levinud visuaal ja kuskil aju tagasopis tekib seos, mida päris elus ei saa olemas olla.

Veel üks põnev väljamõeldud katsetus oli mul Kaja Kallase postitus. Tegu siis libapostitusega, kus põhimõtteliselt on loodud Kaja Kallase nimega ja näoga libakonto. Siin oli kaks vihjet, et tegu ei ole päris kontoga – esiteks postitus ise selline, et ma ei kujuta ette, et see üldse võimalik oleks… Teiseks puudus pildil see väike sinine linnuke, mis kinnitab, et tegu õige kontoga.

Muidugi tuli välja, et see sinine märk ei olnud väga hea vihje, sest 90+% osalejatest ei olnud isegi tähele pannud, et osadel kontodel selline märk taga ning ei teatud ka selle tähendust. Sisu pani paljusid kulmu kortsutama ja rõõm oli näha, et üle poole võistkondadest sai aru, et midagi väga kahtlast toimub ning paljud said ka aru, et sellisel juhul tuleb info kohe politseisse edastada.

Muidugi selle sinise märgiga on ka oma pahupool. Mul oli seinale pandud ka Martin Heremi reaalne postitus, mis kevadel sotsiaalmeedias väga aktiivselt levis ja ka see postitus tundus paljudele kahtlane. Ja kui hiljem seda sinise märgi tähendust selgitasin, siis uuriti, et miks meie kaitsejõudude juhatajal ei ole seda märki konto juures ning mul ei olnud sellele väga head vastust. 

Kõrvalt jälgides tundus, et Heremi konto postitused enamike osalejate inforuumi jõudnud ei olnud. Kuna enda kõlakambris oli sellega kevadel väga palju diskussiooni ja ka hiljem Heremi postitusi jagatakse päris tihti ka tuttavate poolt, siis tundus mulle see üllatav, sest õpetajate ja haridustöötajatega on mul tegelikult palju rohkem ühist mulli osa, kui väga paljude teiste gruppidega ühiskonnas. Paratamatult jäin mõtlema, et kas kõlakambrid ei ole veel väiksemad ja veel tugevamate seintega, kui seni arvasin.

See nüüd üks postitus, mille puhul eeldasin enne töötoa läbiviimist, et siin pole keeruline õiget vastust valida. Kui Riigi Infosüsteemi Amet hoiatab turvaaugu eest, siis laik vähemalt ja kui eriti tubli oled siis jagad ka. Minu üllatuseks tahtis kaks tiimi seda postitust politseile raporteerida ja paar tükki ka Facebookile. Ühe osalejaga läksime suisa vaidlema, sest inimene oli täiesti veendunud, et sellist turvanõrkust ei saa üldse olemas olla ning lisaks, et tänapäeval kõik telefonid uuendavad ennast alati automaatselt 🙂

Siit postitusest tuligi välja, et enamik ei teadnud, mida see sinine märk seal konto nime taga tähendab.

See nüüd selline veider postitus oli, et ma olin kindel, et olin enda Turvalise interneti lehel seda artiklit jaganud, kuid ajajoont läbi kerides enam postitust ei leidnud ja seega mõtlesin nii öelda välja 😀 Ja hea on, et tegin, sest muidu oleks mul suurepärane õppimiskogemus puudu jäänud… Nimelt vähemalt pooled tiimid tahtsid seda postitust raporteerida, ülejäänud panid kurje ja kurbi nägusid ja kui lõpuks viimane tiim otsustas asja laikida ja jagada, siis mul kohe nii hea meel oli, et neile kinkisin oma raamatu (mille põhjal kunagi see leht ju tehtud sai).

Aga mis siis muutis selle postituse nii kahtlaseks? Esiteks logo tundus kahtlane, kuid veel rohkem häiris see pilt ning sõna Viagra pealkirjas. Tundub, et Viagraga on tekkinud paljudel peas automaatne spämmifilter ja seega ma ei soovita seda sõna väga kasutada.

Viimane postitus, millest siin siis pikemalt kirjutaks on see. Taaskord täiesti välja mõeldud postitus, kuid tundub, et seda tüüpi postitusi oli enamik osalejaid näinud. Saadi ka enamalt jaolt aru, et tegu pigem provokatsiooniga ning jagama ei peaks, kuid mitte keegi ei arvanud, et seda infot tuleks politseiga jagada, sest postituses ju kirjutati, et politseiga juba suheldi. Samas mulle andis postituse jaoks inspiratsiooni just see, et kevadel väga palju veidraid postitusi siin sotsiaalmeediasse tekkis, kus väidetavalt põgenikud olid kedagi rünnanud (ja suht sama olukirjeldused erinevatest Eesti otstest) ning kui politsei uurima hakkas, siis selgus, et kõik olid küla pealt kuulujutte kuulnud ning tegelikult ei olnud midagi juhtunud. Mina isiklikult saadaks info sellise postituse kohta ka veebipolitsei postkasti, kuid tegelikult ka see väga OK, kui sa lihtsalt ei aita kontrollimata infol levida… Valge kaubiku lugu on klassika ja kahjuks sellist pannika külvamist ilma faktideta on sotsiaalmeedias palju.

Aga mõned üldisemad tähelepanekud veel, mis nüüd kirja panind:

• Osalejad toonitasid mitmeid kordi, et tegelikult nad väga ei laigi ja ei jaga sotsiaalmeedias midagi ning kommenteerimine pidi eriti hirmus olema, sest seal suur oht negatiivset tagasiside saada. 
• Seda tüüpi infovoog väga erinev tavapärasest ning arutelude järgi ütleks, et inimestele meeldib tuttavaid asju näha ja võõrast infost kiputakse üle kerima – see muudab kindlasti väga keeruliseks ka kõlakambrite seinte lõhkumise.
• Enamik osalejatest ei saanud täpselt aru, mida raporteerimine FB tähendab ning nad polnud seda ka kunagi vajalikuks pidanud teha.
• Lihtsam otsust teha postituste puhul, kus vähem teksti ja visuaal.
• Osalejate tase üsna erinev ja oli tunda, et see ülesanne oli mugavustsoonist väljas paljude jaoks. Aga väga postitiivne oli see, et kõik aktiivselt kaasa mõtlesid, suurepärast tiimitööd tegid ja eks seal võitsid kõik… Osad said rohkem õigeid vastuseid ja osad said rohkem uusi teadmisi 😀

Kui soov materjale kasutada (või lihtsalt vaadata), siis võite need endale alla laadida siit (failinimes ka kirjas, et mis suurusega ja paksusega paberile lasksin trükkida).