Olen nüüd jõudmas sinna punkti, kus saan hakata varsti teadustöö lõbusama poolega jälle tegelema. Ehk siis oma esimese artikli jaoks intervjuusid ekspertidega tegema.
Tegelikult on teoreetiline osa ka väga põnev. Näiteks eile lugesin ühest uuringust, kus katsetati, kuidas mõjutab inimeste hoiakuid see, kui nende sotsiaalmeedia kõlakambrisse lisada infot teiselt poolelt. Uuring tehti USA-s, kus siis loodi kaks Twitteri bot’i, millest üks jagas liberaalse sisuga postitusi oma kontol edasi ja teine jagas konservatiivse sisuga postitusi edasi. Värvati valim (n = 1220) ning siis alguses selgitati välja inimeste eelistused poliitilisel skaalal.
Inforuumis info mitmekesistamine ei pruugi olla lahendus?
Siis paluti osalejatel jälgida ühte kahest bot’ist kuu aega (sh vahepeal kontrolliti, et kas nad on bot’i jagatud sisuga kursis) ning lõpus siis vaadati uuesti üle, et kas nende hoiakud olid muutunud. Selgus, et tõepoolest on muutunud (liberaalidel veidi vähem, kui konservatiividel), kuid kui inimesed jälgisid nö vastaspoole infovoogu, siis nende endi olemasolevad poliitilised hoiakud hoopis muutusid kindlamaks.
Ehk siis kokku puutudes infoga, mis läheb vastuollu meie väärtuste ja teadmistega me hoopis kinnistame oma veendumusi. Muidugi valim ei olnud suur ja selline eksperiment on kuntslik, kuid ikkagi panevad need tulemused mõtlema. Ühest uuringust kaugele ulatuvaid järeldusi teha ei tohi, kuid teema väärib kindlasti edasist uurimist. Kes huvitatud, siis panen lingi ka sellele uuringule:
Kõlakambrid, väravavahid ja tasakaalustatud diskussiooni loomise hind
Teine väga huvitav ja mõtlemapanev uuring toimus samuti Twitteris ja seal oli muidugi andmete maht hoopis teine. Nimelt uuriti 1,2 miljoni kasutaja tehtut 3,8 miljonit Twitteri postitust ja püüti kaardistada kõlakambreid, väravahtide rolli ning kuidas mõjutavad parteilised eelistused kogu seda pilti (siin siis lähtutud USA kahepartei süsteemis, kus poliitiline polariseerumine on tunduvalt suurem kui Eestis).
Uuringust tuli välja, et kõlakambrite seinad vähemalt poliitiliste teemade juures on USA-s väga paksud ja kõrged. Ehk siis inimesed tarbivad just nende veendumusi ja hoiakuid kinnitavat sisu. Üks mõtlemapanev koht selle uuringu juures oli see, et miks oli seal valimis rohkem sisu, mis oli kallutatud konservatiivse maailmavaate poole?
Esimese hooga mõtlesin seda joonist vaadates, et miks liberaalsete hoiakute inimestega siis vähem postitavad, kuid siis jõudsin mõttekäiguga sinna, et kuna valimis olnud postitused olid nö eelmiste uuringute materjal siis see hoopis võib põhjustada sellise kallutatuse. Sest millegipärast armastavad konservatiivid valeinfot rohkem (Allcott & Gentzkow, 2017). Aga ega ma selles järelduses ka kindel ei saa olla ja seega tuleks nüüd ka seda teemat edasi uurida. Seetõttu tundubki mulle teadustöö kirjutamine nagu hüdra tapmine, sest iga uus vastus toob kaasa kohe ka mitu uut küsimust.
Väravavahid, kes aitavad polariseerumist suurendada
Huvitav teema on ka nö inforuumi väravavahid. Need on siis inimesed, kes tegelikult tarbivat väga laia skaalaga infot ise, kuid edasi levitavad just infot, mis sobib nende hoiakute ja väärtustega. Eks ma isegi olen olnud päris pikalt selles väravavahi rollis ja meenub ka hulk teisi inimesi. Aga selline tegevus aitab kaasa suuremale polariseerumisele ja seetõttu ma enam seda teha ei taha. Olen oma tegevust siin sotsiaalmeedias väga tugevalt koomale tõmmanud – Twitteri konto läks kustutamisele ja FB-s postitan väga harva ja siis pigem ka siinseid blogipostitusi. Pean veidi mõtlema, et kuidas oleks kõige targem käituda kui soov on inforuumi kvaliteeti parandada.
Tasakaalustatud diskussiooni ei soovi keegi?
Minu enda soov on nüüd pigem proovida liikuda sinna keskele (kus graafiku järgi on kõige vähem postitusi). Kahjuks on kõlakambrite ja filtrimullide ajastul tasakaalustatud diskussioonil ka hind – nimelt selle uuringu järgi sai taaskord kinnitust asjaolu, et postitused, mis on vähem polariseeritud saavad ka tunduvalt vähem tähelepanu sotsiaalmeedias. Sest sellised postitused ei meeldi paljudele – me tahame lugeda asju, mis kinnitaks, et meil on õigus ja mitte seda, mis sunnib meid oma mullist välja ronimine. Inimene on laisk loom ja mõtlemine on väga väsitav tegevus.
Doktoritöö kui lõputu pusle
Häda on selles, et põnevaid uuringuid tuleb juurde kiiremini kui üks inimene neid läbi töötada jõuab. Isegi kui ma kasutan nii võimsa tööriista abi nagu ChatGPT, mis teeb tunduvalt lihtsamaks just mind huvipakkuvate allikate leidmise, siis teadusartikli läbi lugemine ei ole nii lihtne kui mõne ilukirjandusliku teose tarbimine. Ja ma pean need teadmised ju kokku panema tervikpildiks ning kuklas tiksub pidevalt küsimus, et mis olulised tükid mul hetkel veel puudu on.
Eile oli mul väga põnev kohtumine ühe USA professoriga, kes õpetab diplomaate propaganda ja desinfo teemadel. Kui hiljem kodus märkmeid ümber süstematiseerisin, siis seal tunni aja peale kaks A4 märksõnu ja mõtteid kokku tuli, kuid paneks siia mõned kõige olulisemad.
Miks propaganda levib ühiskonnas?
Esiteks on ju küsimus, et mis on propaganda? See on narratiivide loomine, et levitada oma vaatepunkti ja tegelikult võiks ju öelda, et ka “Sõida, kaine peaga” või “Kumm on seks” on ka omal moel propaganda näited, kus me püüame muuta inimeste väärtushinnanguid ja käitumismustreid kasutades erinevaid mõjustamistaktikaid.
Aga see propaganda, mis mind huvitab on ikkagi see, mille eesmärk on ühiskonnale haiget teha. Ehk siis pahatahtlik propaganda. Ja eilsel kohtumisel oli juttu ka sellest, et selline pahatahtlik propaganda saab levida ühiskonnas, milles on juba praod. Ükskõik kas räägime kodanike sotsiaalsetest probleemidest, finantsilistest raskustest või siis lihtsalt turvatunde puudumine, siis see kõik muudab meid haavatavaks propaganda ja valeinfo osas. Propaganda annab lihtsa selgituse, näitab meile süüdlased kätte ja aitab rahulolematust välja elada.
Aga miks satuvad propaganda võrku inimesed, kellel on eluga kõik hästi?
Tihti me eeldame, et kui sul on ilus kodu, korralik töökoht, hea tervis ja piisav varu finantsvahendeid, siis peaks ju kõik hästi olema. Siinkohal tasuks meenutada Maslow’i vajaduste püramiidi, sest füüsilised faktorid on ju tegelikult vundamendiks hoopis keerulisematele vajadustele.
Me ju tegelikult kõik vajame elu mõtet ja eesmärki, mille nimel pingutada. Ning see on koht, kus propaganda ja alternatiivne inforuum saavad võimaluse jõuda ka nende inimesteni, kelle puhul muidu ei kahtlustaski, et nad võivad valeinfo võrku sattuda.
… Hitler teab, et inimesed ei taha ainult mugavust, turvalisust, lühikesi töötunde, hügieeni, sünnikontrolli vahendid ja muud tavapärast, vaid nad tahavad ka vahelduseks võitlust ja eneseohverdust, rääkimata trummipõrinast, lippudest ja lojaalsus-paraadidest …
– Orwell (1940)
Eilsel kohtumisel tõi professor näite, et me ütleme inimestele, et ärge liituge ISIS-ega, kuid me ei paku neile alternatiive, et mida siis selle asemel produktiivset teha. Me vajame tugevat kodanikühiskonda, kus inimesed leiaksid nö positiivse väljundi oma energiale. Sest kui ma mõtlen ka nendele inimestele, kes Eestis aitavad valeinfol levida, siis tegelikult on nad aktiivsed inimesed, kes tarbivad aktiivselt infot, võtavad osa avalikus debatist ja suudavad korraldada igasugu proteste ja muid ettevõtmisi. Häda on selles, et nad tarbivad infot, mis näiliselt jõuab meile läänest, kuid tegelikult on vene infooperatsiooni osa.
Kuidas me saaksime kogu selle energia ja entusiasmi suunata positiivsesse arengusse ning mitte aktsioonidesse, mis tekitavad pragusid ja vastuolusid siseriiklikult?
Kas me identifitseerime ennast oma “vaenlaste” järgi?
Inimestele on alati omane olnud “meie versus nemad” suhtumine. Ja näeme seda igal tasemel – Andres ja Pearu Vargamäel, Reformierakond vs EKRE meie viimastel valimistel, Vene ja Ukraina sõda jne. Ehk siis igavene vastasseis “hea” ja “kurja” vahel, kusjuures meie pool on alati “hea” ja vastaspool “kuri”.
Kas sellisel juhul tuleks üldse polariseerumise vastu inforuumis võidelda?
Isiklikult arvan, et tuleb küll, sest meil kõigil on õigus adekvaatse info põhjal teha otsus, et kuhu gruppi me kuulume. Filtrimullid ja kõlakambrid moonutavad infot ja toovad meieni ainult kõige rohkem emotsioone tekitava info ning ratsionaalsed ja tõesed argumendid ei tekita kunagi nii palju emotsioone kui väljamõeldud valed. Ehk siis erinevad vaated elule on OK, kuid otsuste tegemiseks vajame tasakaalustatud infot.
Eile tuli üles ka küsimus, et kas kliimakriis annab nüüd uutele põlvkondadele nö ühise eesmärgi, mille nimel pingutada. Ma ise ei oleks nii optimistlik, sest eesmärk võib ühine olla, kuid meetodid võivad väga tugevalt erineda.
Aga kuidas saame siis ennast/ühiskonda propaganda eest kaitsta?
Ja nagu alati sellistes vestlustes, siis imerohi propaganda ja igasuguse mõjustustegevuse vastu on kriitiline mõtlemine. Koolides tähendab see rohkem meediapädevusi, samuti tuleks julgustada noori küsima ja vajadusel ka vastu vaidlema (muidugi argumenteeritult). Ja me peame õpetama noori, et kuidas leida endale väljundit, mis annaks eesmärgi. Näiteks gümnaasiumis võiks üks kursus olla kohustuslikus korras, kus noored otsivad endale vabatahtliku panustamise võimaluse ja siis hiljem ühiselt reflekteerivad seda kogemus.
Keerulisem on nendega, kelle koolitee on läbi, kuid elukestev õpe, lugemine ja miks mitte ka ajalooliste ja ühiskondlikke teemasid käsitlevate filmide vaatamine on abiks.
Ei aita vastaspoole arvamuste ja tegemiste naeruvääristamine, vaid pigem ikkagi argumenteeritud kommentaar. Kuid ka sellel on oht, et see ikkagi aitab kinnistada olemasolevaid veendumusi. Huumor võib abiks olla, kuid ka siin tuleks pigem ikkagi sihtida teravik nö algpõhjuse ja mitte sümptomi suunas.
Peame looma ka parema tugivõrgu neile, kes ei suuda kiirelt muutuvas ühiskonnas hakkama saada edukalt. Võime küll mõelda, et iga uppuja päästmine on uppuja enda asi, kuid ühiskonnas on kõik kõigega seotud ja kui uppujate arv kasvab üle kriitilise piiri, siis tõmmatakse kogu ühiskond kaasa.
Tugevad võrgustikud aitavad ka propagandale vastu pidada, kui nendes võrgustikes on arvamuste paljusus ja avatud diskussioon. Kahjuks paljud virtuaalsed võrgustikud pigem aitavad propagandal levida ja kuna me ei tea, kuidas sotsiaalmeedia algoritmid töötavad, siis pole võimalik ka väga väljaspoolt mõjutada seda trendi.
Lõpetuseks kaks lugemissoovitust
Kõike ma ei hakka siia nüüd ümber kirjutama, mis märkmetes kirjas, kuid lõpetuseks paneks siia ka kirja kaks lugemissoovitust, mis nüüd kohtumise käigus sain:
George Orwell “Review of Mein Kampf by Adolf Hitler”
1940. aastal tehtud kriitiline analüüs Hitleri autobiograafia kohta. See on ühe lehekülje pikkune ja saate siin linki klikkides ise ka läbi kiirelt lugeda. Ülevalpool toodud tsitaat pärinebki just sellest kirjatükist.
Jacques Ellul “Propaganda: The Formation of Men’s Attitudes”
Ellul on siis prantsuse filosoof, sotsioloog ja teoloog, kes raamatu kirjutas oma kogemuste põhjal II MS-s. Selles raamatus analüüsib ta siis propaganda rolli ühiskonnas. Täpsemalt saan asjast rääkida siis, kui olen selle ka läbi lugenud.
Postituse tunnuspilt: Françoise Foliot , Wikimédia France, Paris, CC BY-SA 4.0
Vaata lisaks:
Gümnaasiumi katsed kaksikute ema pilgu läbi
Kui hästi oskavad õpetajad oma inforuumi hallata?
Neli eksmatti ja kaks cum laudet ehk minu teekond doktoriõppeni
Facebooki ahelad ehk kuidas sotsiaalmeedia mind vangis hoiab…
Mis on filtrimulli ja kõlakambri erinevus?
Enesekaitse infoühiskonnas – katsetasin uut koolitusmaterjali Naiskodukaitse liikmete peal :)
Powered by YARPP.