4.8
(14)

Esimesed sammud sotsiaalmeedias

Olen alati olnud uudishimulik internetis levivate uute trendide suhtes ja mulle meeldib proovida erinevaid teenuseid ja rakendusi. Juba eelmisel aastatuhandel lõin endale konto Puhhi nimelises telneti jututoas. Hiljem tulid rate.ee, Orkut, MySpace ja paljud teised. Seetõttu on igati loogiline, et umbes 15 aastat tagasi registreerusin nii Facebookis kui ka Twitteris, ajal kui paljud ei mõistnud veel sotsiaalmeedia olemust ja asi tundus paljudele võõras.

Huvitaval kombel ei leidnud ma kohe klappi Twitteriga. Konto jäi mitmeteks aastateks lihtsalt tiksuma…

Mesinädalad ja argipäev

Facebookiga oli vastupidi. Meil oli armastus esimesest silmapilgust ning aktivistina leidsin sellele uuele tööriistale palju rakendusi. Tänu Facebookile õnnestus mul 48 tunniga käivitada lapsehoidjate andmebaas, kus olid reaalsed hoidjad juba liitunud. See aitas mul käivitada Laagri Roboringi, välja anda raamatut, viia läbi küsitlusi kohalikus kogukonnas ja tuhat muud pisiasja. Facebook oli ideaalne multifunktsionaalne tööriist, mis aitas luua soovitut muutust ja saavutada oma eesmärke nii eraisiku kui väikeettevõtjana.

Kuid mesinädalad said läbi paari aastaga. Kui alguses oli Facebook suurepärane tööriist väikefirma jaoks, et jõuda õige kliendini või siis koht, kus luua kogukonda, siis üsna kiirelt muutus reklaamimine aina keerulisemaks, andes eelise suurettevõtetele. Mingi hetk teatas Facebook, et vähendab ettevõtete lehtede nähtavust. Nende väitel tehti seda kasutajate heaks, kuid isiklikult kahtlustan, et eesmärk oli reklaamitulu suurendamine.

Info üleküllus

Me jälgisime aina rohkemaid kontosid, lehti ja gruppe, ning mingi hetk tekkis info üleküllus. Facebooki lahendus? Algoritmid. Kuid nende algoritmide ei ole disainitud meie heaolu suurendamiseks, vaid põhiline eesmärk on suurendada lehel viibimise aega. Järjest rohkem nägin infovoos infot, mis tegelikult polnud oluline, kuid mis tõstsid veres adrenaliinitaset ja tekitasid soovi mingil viisil reageerida.

Teadlik vastumeelsus Facebooki osas tekkis mul järk-järgult. Kui alustasin turvalise interneti teemadega, siis häiris mind eelkõige privaatsuse puudumine ja petuskeemid, kuid mida rohkem teemasse sisse elasin seda rohkem asju häirima hakkas. Covid-19 kriisiga läks asi muidugi eriti inetuks 🙁

Alguses oli mul lootus, et äkki saab Facebookis ise korda luua mingite kogukondade abil. Raporteerisime siin eri seltskondadega valeinfot, proovisime sekkuda positiivsete kommentaaridega nii, et sõrmed olid suurest toksimisest valusad, aga nüüd tagantjärgi saan aru, et see oli ette kaotatud lahing. Lihtsalt algoritmid ei aita levida tasakaalustatud ja argumenteeritud sisul ning sisu modereerimine on Facebooki jaoks kulu ja mitte tulu.

Eemaldumine Facebookist

Leidsin end ühe sagedamini Twitterist, mis paistis olevat sisurohkem ja sõbralikum koht. Ilmselt olin seal oma loodud turvalises kõlakambris, kuid see tundus meeldiv ruum, kus olla.

2022. aasta kevadvaheajal tundsin, et sotsiaalmeedia on muutunud liiga kurnavaks ja otsustasin nädalase pausi teha. Oli koolivaheaeg ja uskusin, et sel ajal on sotsiaalmeedias rahulikum ning ei jää millestki olulisest ilma. Esimene päev möödus suurepäraselt. Lõõgastusin hea ulmeraamatu seltsis ja kui ema õhtul helistas, et tuleb külla, siis tegin virgutava jalutuskäigu poodi, et veidi näksimist hankida.

Ja kui ema õhtul saabus ja küsis, mis ma arvan toimuvast, siis ma küsisin, et “Mis juhtus?”. Päev, mille valisin enda infodieedi alustamiseks oli 24. veebruar 2022 ehk päev kui vene väed läksid Ukrainasse.

Paanika periood

Järgnes periood, kus mind vallutas tõsine FOMO (fear of missing out) sündroom ehk hirm millegi olulise maha magamise eest kõige karmimas võtmes. Tekkis obsessiivne vajadus infot tarbida. Ärkasin hommikul vara ja enne kui tule magamistoas põlema panin, siis olin juba läbi vaadanud sadu postitusi Facebookis ja Twitteris. Ja enne uinumist kerisin lõputult oma uudisvoogu. Päeva jooksul piilusin igal võimalusel telefoniekraani ja õhtul sõbrannaga veini juues arutasime põhiliselt seda, et ega meil mingi info kahe silma vahele polnud jäänud.

Jagasin meeletus koguses infot (paaril korral isegi valeinfot) ja tegin ka ise väga teravaid ja emotsionaalseid postitusi, mis läksid viraalseks, sest neis oli just sellist teravust nagu algoritmidele meeldib. Ja see tekitas taas mõnusa tunde, sest oli tunne, et kuidagi aitan vähemalt inforuumis kaasa olukorra lahendamisele. Praegu tagantjärgi sellele mõeldes on veidi naljakas ja palju piinlik seda perioodi meenutada.

See segane faas kestis pikalt kuigi alateadvuses sain aru, et ma ei ole osa lahendusest, vaid osa probleemist. Õnneks mingi hetk jalutas Musk Twitteri peakontorisse ja samal ajal hakkas pead tõstma Mastodoni teema. Asi lõppes sellega, et kustutasin oma 1000 jälgijaga Twitteri konto ja püüdsin üle kolida Mastodoni. Tegime isegi täiesti korraliku Eesti serveri sinna ja sai ka meedias asja promotud.

Valgus tunnelis …

Kahjuks see projekt tuult tiibadesse ei saanud, sest sotsiaalmeedia puhul on kõige olulisem võrgustik ning me ei suutnud ületada kriitilist kasutajate piiri. Õnneks ravis paar kuud est.social serveris mind terveks igasugusest sotsiaalmeedia sõltuvusest. Oli küll tore käia vahepeal uudiseid vaatamas, kuid kuna seal oli infot piiratud hulgal, siis ei tekkinud kunagi olukorda, et jääd liiga kauaks tiksuma. Samuti puuduvad Mastodonis algoritmid ja seega tulebki info kronoloogilises järjekorras.

Ja kui kevadel hakkasin läbi viima oma intervjuusid doktoritöö jaoks ja veel hulk muid asju käsil oli, siis avastasin mingi hetk, et tegelikult piisab info tarbimisel raamatutest, kohtumistest päris inimestega ja akadeemilistest artiklitest. Ja kui lugeda uudiseid hommikul ja õhtul, siis tegelikult oled ilmaeluga üsna kursis.

Järjest tihedamini tekkis mõte, et äkki peaks kustutama ka Facebooki konto, kuid avastasin, et see pole nii lihtne.

Ahelad mis mind Facebookis hoiavad

Esiteks olin Twitteri konto kustutamisega vähendanud oma võrgustikku päris tugevalt. Kui ma Facebooki konto ka ära kustutan, siis väga keeruline on inimesteni oma infoga jõuda. Ükskõik kas tegu on mõne koolitusega või uue blogipostitusega, siis vajan ju mingit kanalit, et infot jagada.

Teine probleem on nüüd see, et aastate jooksul olen ise loonud väga palju gruppe ja lehti ning kui lihtsalt kustutan oma konto siis jääb väga palju asju ripakile. Ehk siis pean enne leidma inimesed, kellele need kogukonnalehed ja grupid üle anda.

Siinkohal võiks ju tsiteerida “Kevade” raamatut, et kui tervet rehkendust ei jõua, siis tee pool. Kui suudaksin Facebookis info hulka vähendada, siis äkki oleks see siiski hetkel veel kasutatav?

Liitumine lihtne, lahkumine keeruline

Kahjuks on Facebooki ülesehitus selline, et uue grupiga liitumine või lehe jälgimine on imelihtne, kuid mõne infovoo eemaldamine on tüütu ja ajamahukas. Olen vaikselt hakanud gruppe üle vaatama, kuid kahtlustan, et sellest pole abi… Algoritmid leiavad igal juhul võimaluse mu seina täita, näidates asju, mida sõbrad ja tuttavad on kommenteerinud või millele reageerinud.

Lisaks on Facebookis väga palju gruppe, kus liigub infot, mida mul vaja võib minna. Naiskodukaitsega seotud grupid, õpetajate kogukonnad, ülikooliga seotu jne.

Aga öeldakse, et probleemi teadvustamine on esimene samm teel lahenduse leidmisele. Ja tänaseks päevaks saan aru, et olen Facebooki külge aheldatud ja lahkumine on teoreetiliselt võimalik, kuid praktikas üsna keeruline. Nagu majanduses öeldakse, siis sisenemisbarjäär on madal, aga väljumisbarjäär kõrge.

Muidugi tundub, et Facebook lahendab ise varsti mu mure ära, sest rakendus on järjest rohkem katki. Asjad ei tööta, postitused ei lähe üles või kustutatakse sekundid peale postitamist, lehti pannakse kinni täiesti arusaamatutel põhjustel jne. Eks elame näeme, mis sellest kõigest saab. Muidugi tekib küsimus, et mis siis võiks alternatiiv olla, sest eelmisel sügisel läbi viidud uuring näitas, et Facebook on Eestis väga populaarne koht väga paljude jaoks.

Lõpetuseks paar mõtet/ideed:


Postituse tunnuspilt loodudud DALL-E abiga ChatGPT kaudu.

Kui kasulik oli see postitus Sinu jaoks?

Kliki tähekesel, et hinnata!

Keskmine hinnang 4.8 / 5. Hinnangute arv: 14

Keegi pole veel seda postitust hinnanud. Ole see esimene julge 🙂

Sulle meeldis see postitus?

Jaga seda siis ka oma sõpradega ✨

Kurb kuulda, et sellest postitusest polnud kasu 🙁

Püüan ennast tulevikus parandada.

Anna vihje, mida sa siit blogist soovid leida tulevikus.