5
(2)

Järjest enam võib lugeda ja kuulda neid kahte väljendit, kuid tegelikult väga vähe on seni tähelepanu saanud see, et kuidas nüüd need kaks asja erinevad omavahel.

Filtrimull

Tänagraffiti, kus suure suuga ja suurte kõrvadega mehel on peas Facebooki logoga silmaklapid ja tema pähe on kinnitatud õng, mille otsas ripub üles tõstetud pöial ta silmade kõrgusel. Itaalia tänavakunstniku Mister Thomsi töö „Like a Vision” Ferentinos. YouTube’i kuvatõmmis
Itaalia tänavakunstniku Mister Thomsi töö „Like a Vision” Ferentinos. YouTube’i kuvatõmmis

Filtrimulli (filter bubble) mõiste tekkis aastal 2011, kui ilmus Eli Pariseri raamat “The Filter Bubble: What the Internet Is Hiding From You”. Raamatus toob autor välja, et filtrimull tekib meie ümber varjatult ning algoritmide tulemusena. Ehk siis meie tuleviku tegevusi internetis mõjutavad meie minevikus tehtud valikud.

Siin on hea näide näiteks Google otsing. Iga kord, kui sa otsingusõna kirjutad Google otsingukasti, siis ta jätab meelde, et mida otsisid ning millistele tulemustele klikkisid ning järgmine kord pakutakse siis tulemusi vastavalt sellele, mis Google arvab, et sind huvitada võiks.

Samamoodi toimib näiteks Instagramis. Iga klikk mida me teeme ja isegi see, kui jääme mõnd postitust kauem vaatama mõjutab edaspidi seda, mida me näeme seal rakenduses. Mõned aastad tagasi oli meil peres tihti olukord, kus lapse telefoniaku tihti punases oli ning mõnikord laenas ta autosõidul või kuskil oodates minu telefoni. Nii tore oli vaadata, kuidas peale seda, muutus minu Instagrami infovoog. Poliitiliste ja päevakajaliste postituste asemel pakuti mulle hoopis armsaid loomakesi, mingit kunsti ja “tee ise” tüüpi postitusi. Ja see kehtib enamike sotsiaalmeedia keskkondades ning samuti e-poed kasutavad sarnaseid algoritme.

Mingil määral on filtrimull paratamatus – info hulk on meeletu ning mitte ükski inimene ei suudaks kogu infot läbi vaadata. Seetõttu teebki tehnoloogia sinu eest valiku. Probleemiks muutub olukord siis, kui tehnoloogia ei tee valikuid kasutaja, vaid enda eesmärkidest lähtuvalt. Ehk siis nende algoritmide eesmärk ei ole pakkuda kasutajale talle vajalikku sisu, vaid püütakse pakkuda seda sisu, mis aitab kasutajat võimalikult kaua kinni hoida veebilehel rakenduses. Piltlikult öeldes kui me need algoritmid oma kööki üle viiks, siis oleks meil menüüs väga palju šokolaadi, vahukoort, rasvaseid toite ja piiramatult alkoholi, kuid väga vähe värsket ja tervislikku kraami.

Soovitan vaadata Netflixist filmi “The Social Dilemma” – see väga hästi näitab, kuidas filtrimull aitab kaasa nii radikaliseerumisele kui internetisõltuvuse tekkele.

Kõlakamber

Kõlakambri (echo chamber) mõiste oli olemas juba ammu enne kui interneti massidesse jõudis, kuid seda väljendit sotsiaalmeedia kohta kasutas esimesena vist Ethan Zuckerman oma artiklis “Serendipity, Echo Chambers, and the Front Page”. Tema sai inspiratsiooni Cass R. Sunsteini 1999 ilmunud artiklist “The Law of Group Polarization”, kus autor räägib sõnumite vastukajamisest polariseerumise puhul.

Igaüks valib oma kõlakambri sisu ise.
Pilt: EvbestieWikimedia Commons

Kõlakamber on siis põhimõtteliselt vaba valik. Erinevalt filtrimullidest, mis tekivad kolmandate osapoolte loodud algoritmide tagajärjel ning mille olemasolu me mõnikord ei oska aimatagi, siis oma kõlakambrid valime me täiesti teadlikult. Ehk siis me valime, kellega me suhtleme, millist infot soovime tarbida ning millistesse gruppidesse kuuluda. Iga valik määrab meie kõlakambri suuruse, kõrguse ja seinte paksuse.

Väga hea näide mu isiklikust elust on Ott Tänak. Mul on ralli vastu null huvi ning ma tean seda nime tänu sellele, et iga paari nädala tagant Postimehe lehte külastades pean tükk aega kerima, et jõuda mind huvitavateni uudisteni. Samas Facebookis ja Twitteris minuni üldiselt Tänaku nime ei jõudnud, kui neid keskkondi aktiivsemalt kasutasin ja isegi Mastodonis, kus filtrimulli ei eksisteeri, ei ole ma Tänaku kohta midagi silmanud.

Samas on mul üks väga hea sõbranna, kes erinevalt minust tunneb väga palju huvi rallispordi vastu. Ta jälgib Tänakuga seotut sotsiaalmeedias, käib vähemalt Eestis ka rallit vaatamas ja on teemaga väga kursis. Tema väitel on Twitter Tänakuga seotud uudiseid täis.

Muudes teemades on meie huvid üsna sarnased – tunneme aktiivselt huvi poliitika vastu, meie lapsed on sama vanad ja samas klassis käivad lapsed, toetame Ukrainat ja võime pikalt arutada Eesti e-riigi teenuste kvaliteedi üle pikalt ja kirega. Mõlemale meeldib lugeda, lauamänge mängida ja gin tonicu kõrval ka mõnikord lihtsalt filosofeerida. Lihtsalt on üks teema, kus me oleme oma huvidega nö mündi vastaspooltel ning seda on väga lihtne näha ka meie inforuumi sisust.

Kumb on suurem probleem?

Kõlakambrid on tegelikult inimkonnaga alati kaasas olnud. Iga küla oli ju oma kõlakamber, kunstnikud elasid oma kõlakambris ja talupidajad teises. Ja see on tegelikult täiesti normaalne. Me ei jõua kõige vastu huvi tunda ja mõnda huvitavad rohkem näiteks Terry Pratchetti Kettamaailma tegelaste elud ja teised vajavad “Kroonika” viimast numbrit.

Ja see suures plaanis ju ei muuda miskit, et kas ma tean paremini Vetinari (väljamõeldud linnavalitseja Kettamaailmas) elulugu või Brigitte Susanne Hundi (Eesti seltskonnatäht) oma. Probleem tekib siis kui teemad muutuvad selliseks, kus minu teadmised ja käitumine ei mõjuta ainult mind, vaid ka minu lähikondseid, kogukonda ja ühiskonda tervikuna.

Mida väiksem on meie endi loodud kõlakamber siis seda vähem erinevat infot sinna jõuab. Kui me jälgime ainult oma sõprade tegemisi ja lükkame meid häiriva info oma kõlakambri seinte taha, siis paratamatult on meiega lihtsam manipuleerida, sest väga raske on kaasa mõelda teemades, mida me ei tea.

Üks koht, mis saab aidata kaasa kõlakambrite seinte lõhkumisele on ajakirjandus. Kahjuks saab meedia abil ka neid seinu paksemaks ehitada. Näiteks olen jälginud veidi USA meediamaastikul toimuvat ja sealne info polariseerumine on häiriv. Kui vaadata näiteks Rachel Maddow ja Tucker Carlsoni saateid, siis ausalt öeldes tasakaalustatud uudistega ei ole neil midagi pistmist. Tunnistan ausalt, et Maddowi jutt meeldib mulle rohkem, kuid ka tema puhul on ikka väga palju näiteid, kus keeratakse vint väga üle ja eesmärk pole infot anda, vaid inimesi veenda. Carlsonit jälgmine on minu jaoks suisa vaimselt kurnav.

Kuvatõmmis lehelt https://rsf.org/en/index, kus on näha, et Eesti on roheline ning 4 kohal - eelmise aastaga võrreldes tõusnud 15 kohta.
Kuvatõmmis https://rsf.org/en/index. Näiteks USA on siin 42. kohal.

Eesti meedia on sellega võrreldes vägagi tasakaalustatud, kuid saan aru, et ca 20%-25% inimestest ei pruugi minuga samal nõul olla. Nad on teinud oma valikud ning nende kõlakambrites kajab vastu arusaam, et Postimees, Delfi, ERR ja kõik muu on väga kallutatud ajakirjandus. Ma üldse ei väida, et meie ajakirjandusel ei oleks arenguruumi, kuid oleme ajakirjandusvabaduse indeksis 2022. aastal 4. kohal maailmas. Aga eks selle indeksi puhul on taaskord suhtumine erinevates kõlakambrites erinev.

Aga kõlakambrid elaksime me võibolla veel üle. Me ju teame, et meil on erinevad huvid ja eelistused infotarbimisel ja seega on lootust, et me teame siiski aimame, et on teemasid, mida me ei tea ja inimesi, keda ei tunne.

Me näeme tegelikult väga väikest osa postitustest, mida need inimesed ja lehed teevad, keda me sotsiaalmeedias jälgime.

Pildi allikas: CTRL.blog

Nüüd tulebki mängu filtrimull. Oletagem, et ma üritan oma kõlakambrit hoida suurena – jälgin mõnd spordilehte, konservatiivsemaid vaatega inimesi ja võibolla isegi mõnd muuseumi lehte. Kui filtrimulli ei oleks, siis vupsaks mulle vahepeal ikka infovoogu ju mõned tulemused võistlustelt, argumendid traditsioonilise abielu kaitseks või isegi mõni modernse kunsti ere näide. Võibolla korra paar isegi hüppavad nad mu infovoogu, kuid kuna need teemad emotsioone ei tekita ja ma ei kommenteeri, jaga või märgi neid postitusi meeldivaks, siis algoritmid otsustavad, et sellist sisu mulle pakkuda pole mõtet. Ja seega isegi kui ma näen vaeva oma kõlakambri seinte väljaspoole surumisega, siis filtrimull muudab need püüdlused mõttetuks.

Jah – eks ma võiks ju reageerida ja kommenteerida sisu, mis mulle ei meeldi, kuid siin on oma konks. Mingi hetk võtan kätte ja kirjutan pikemalt oma ühest uuringuprojektist “Sotsiaalmeedia läbistusmudel” ja selgitan, et miks ma ei taha filtrimullide vastu võidelda sel viisil.

Aga parim kaitse igasuguse manipulatsiooni ja mõjustamise vastu on olla teadlik sellest, et sinuga manipuleeritakse. Seega kui leidsid siit loost mõtteid, mis võiksid kasulikud olla ka teistele, siis jaga seda postitust, et see jõuaks erinevatesse kõlakambritesse ja võibolla suutaks ka mõnest eriti tihedast filtrimullist läbi minna.

Spämmirobotite tõttu ei saa siin lehel postitusi kommenteerida, kuid kui sul on födiversiumis konto, siis võid oma kommentaari või tagaside jätta siia.

Kui kasulik oli see postitus Sinu jaoks?

Kliki tähekesel, et hinnata!

Keskmine hinnang 5 / 5. Hinnangute arv: 2

Keegi pole veel seda postitust hinnanud. Ole see esimene julge 🙂

Sulle meeldis see postitus?

Jaga seda siis ka oma sõpradega ✨

Kurb kuulda, et sellest postitusest polnud kasu 🙁

Püüan ennast tulevikus parandada.

Anna vihje, mida sa siit blogist soovid leida tulevikus.

Üks vastus