3.7
(3)

Kui nüüd kõik ausalt ära rääkida, siis minu haridustee on olnud kaootiline. Lõpetasin 1999 Nõo Reaalgümnaasiumi tehnik-programmeerija paberiga ning inertsist astusin kohe Tartu Ülikooli matemaatikateaduskonda informaatika erialale. Tol ajal uskusin, et ma pole inimeste inimene ja pigem saan hästi masinatega läbi.

Veetsin tol korral ülikoolis 5 aastat ning kuigi see katse lõppes eksmatiga omal soovil (sain aru, et ei lõpeta, sest vabaainete punkte oli rohkem kui kohustuslikke). Samas ülikooliaeg oli väga tore – tutvusin paljude põnevate inimestega, liitusin rahvusvahelise tudengiorganistatsiooni AIESECiga ning tänu sellele ajale on mul ka arvutitega parem läbisaamine, kui paljudel teistel minu põlvkonna inimestel. 

Aga kui aus olla, siis jäi kripeldama see ebaõnnestumine ning kuna vahepeal oli toimunud 3+2 reform, siis tekkis mõte, et äkki õnnestub mingi hulk punkte üle kanda ja ülejäänud ained usinalt ära teha. Läksin Audentese Ülikooli infotehnoloogia erialale, kuid see nüüd nii tehniline oli, et peale aastat lõpetasin ka selle katsetuse ära teadmisega, et minust võrguandmini kindlasti ei saa ning olen pigem tarkvara kui riistvara inimene 🙂

Järgmine katsetus oli kohe aasta hiljem 2006, kui astusin Tallinna Ülikooli klassiõpetaja erialale. Tol hetkel polnud mul õpetaja tööga väga palju kogemusi (töötasin küll matemaatika koduõpetajana tudengina), kuid tundsin, et see võiks mulle täitsa meeldida. Aga teise semestri keskel sündisid mul kaksikud ning kuigi pidasin isegi aasta veel vastu, siis laste kõrvalt lihtsalt ei jõudnud õppida ning selleks hetkeks olin ka aru saanud, et traditsioonilist täiskohaga õpetajat minust ei saa.

Paar aastat hiljem hakkasin tegelema jooksmisega ning kuidagi sealt kasvas kuidagi välja mõte, et äkki rekreatsioonikorraldus võiks olla asi, mis on minu jaoks loodud. Et liikumine ja ürituste korraldamine ja kõik muu 🙂 Ei hakka pikalt heietama, kuid ka see katsetus sai kiire lõpu. See teema väga ei kõnetanud ja oli vist kõige ebaloogilisem minu valikutest.

Olin jõudnud oma 30. sünnipäevani ja selleks hetkeks olid tekkinud korralikud kompleksid, et ei suuda kuidagi bakat lõpetada. Leidsin hiljuti kuskilt ühe 10 eesmärgi listi, mille olin tol perioodil kirja pannud, et mida enne 40. sünnipäeva teha tahan ja seal oli bakakraadi omandamine kohe esimesel kohal 😀

Vahepeal juhtus selline lugu, et minu lapsehoidja otsingud äärelinnas lõppesid Garage48 üritusel, kus lükkasin käima üle-Eestilise lapsehoidjate andmebaasi lastehoid.net (hiljem Pere24.ee) ning see projekt sisustas päris korralikult mu aja mitmeks aastaks. Käisime isegi Ajujahil ja mõlgutasime mõtteid, et laieneda välismaale. 

Kui aastal 2015. jooksis kuskilt minuni info, et Pärnu Kolledžis on eriala nimega “Ettevõtlus ja projektijuhtimine” siis tundus see absoluutselt õige valik… Arvestades, et selleks hetkeks oli mul nii ettevõtluse kui projektijuhtimisega palju praktilisi kogemusi, siis tundus mõistlik teooria ka endale selgeks teha.

Kusjuures pakatasin sellisest entusiasmist, et teada saades, et tsükliõppes on kontaktõpet ainult 1 nädal kuus, siis uurisin, et kas ma ei võiks 1. ja 2. aastat siis korraga teha (õpe toimus erinvatel nädalatel). Ja nii juhtuski, et minu esimene loengunädal oli koos 2. aasta kursusega hoopis ning eks alguses oli segadust ka omajagu. Aga eriala õppekava oli suurepärane ning õppejõud ka väga head ning nii õnnestuski 2 aastat peale ülikooli astumist kätte saada lõpuks diplom ja seda veel koos cum laude märkega.

Aga kuna haridusega seotud kompleksid olid aastate jooksul jõudnud juba päris muljetäratavatesse kõrgustesse ning tundus, et olen lõpuks kätte saanud nipi, kuidas ülikoolist diplomiga lahkuda, siis hakkasin nuputama, et mida veel õppida võiks

Pere24 projekt ja osalemine KOV valimistel olid mulle näidanud, kuidas meedia on suurepärane tööriist oma sõnumi levitamiseks ja probleemidele tähelepanu tõmbamiseks. Ning ma tahtsin seda tööriista paremini käsitlema õppida 🙂 Vaatasin, mida pakutakse sellel teemal ning Tartu Ülikooli kommunikatsioonijuhtimise eriala tundus just õige koht kuhu minna. Lisaks oli ahvatlev mõte jälle Tartus aega veeta, sest kuigi ma olen sündinud Pärnus, siis minu veregrupp sobib paremini Tartuga.

Tol hetkel toimis süsteem, et cum laude diplomiga said kohe automaatselt magistrisse sisse ja seega ega ma enne esimest loengut täpselt ei teadnudki, mida see eriala endast kujutada võiks. Mäletan, kuidas istusin oma esimeses loengus (see oli vist kommunikatsioon muutuste juhtimisel) ja kolm tundi järjest konspekteerisin sõnu, mida ma enne elus kuulnud ei olnud 🙂 Ausalt öeldes see hetk tekkis küll kahtlus, et kas ma ikka olen õiges kohas, kuid läksin ööbimispaika, googeldasin paar tundi ja järgmine päev jälle loengusse. Ja paari kuuga ma nö aklimatiseerusin. Eks muidugi oli asju, mida osad kursakaaslased olid õppinud juba bakaõppes, kuid meil oli väga toetav kursus ja super toredad õppejõud ning kaks aastat hiljem oli ka magistrikraad käes. Aasta oli siis 2019 ning minu 40. sünnipäevani oli veel aasta ja veidi peale jäänud. Ehk siis see eesmärk sai kohe kuhjaga täidetud.

Aga nelja aastaga 0-st magistrikraadini jõudmine oli paras pingutus ja otsustasin, et mingiks ajaks ülikoolist aitab. Tegelesin oma turvalise interneti külalistundide ja koolitustega, osalesin erinevates projektides ja siis tuli kevad 2020. Ja olgem ausad – külalistundide ja koolituste tegemine koolides ei ole kõige jätkusuutlikum äriplaan olukorras, kus kõik koolid korraga lukku pandi. Järgmine aasta otsustasin õpetajana töötada ning tegin endale ära ka õpetaja kutse. Siis maailm muutus jälle rahulikumaks ning vaikselt taastus ka huvi koolituste vastu. Piloteerisin ka ühe virtuaalse kursuse gümnaasiumile “Turvaliselt infoühiskonnas” ning mingi hetk tekkis huvi, et äkki peaks uurima virtuaalkursuste kommunikatsiooni ja suhtlust eri osapoolte vahel täpsemalt. 2021. detsembril avati üks erakorraline doktoriõppe koht meedia ja kommunikatsiooni erialal ning kandideerisin sinna. Ja esimest korda elus sain kogemuse, et ma ei osutunud ülikooli vastuvõetuks (seni olin alati sinna saanud, kuhu soovisin – minu Achilleuse kand oli see lõpetamise osa). Eks see oli väike löök ego pihta, kuid samas sain ikkagi 90+ punkti (lihtsalt üks kandidaat sai paar punkti rohkem) ning seega ei loobunud ideest ja otsustasin suvel uuesti kandideerida ja seni oma ideed lihvida ja täiendada.

Taaskohtumine Tartu Ülikooliga 💖

Ja siis tuli 24.veebruar 2022, kus Vene väed ründasid Ukrainat… Paratamatult oli alguses infomüra suur ja väga palju oli ka disinformatsiooni ning propagandat. Püüdsime siin paari kogukonnaga internetis natuke korda luua ning samal ajal sai ka tehtud erinevaid materjale infosõja teemadel. Ega ma sain ka ise aru, et minu valdkond ikkagi küberhügieen ja digipädevused ning puudub tugevam taust infosõja teemadel, kuid keegi pidi ju midagi tegema ja kuidagi sattusime Mariaga (minu juhendaja) sellesse rolli. Aprillis suhtlesin Mariagi ja ütlesin, et doktoriõppe plaan endiselt paigas, kuid idee on täiesti muutunud ja tahan võtta fookusesse just selle, et kuidas inimesi õpetada infosõja olukorras hakkama saama. Maria selle peale kommenteeris, et ta oli just mõelnud, et kuidas mulle vihjata, et äkki peaksin oma töö teemat muutma ja uue kavandi kirjutama 🙂

Kirjutasin uue doktoritöö kavandi ja seekord võeti mind ilusasti vastu. Kusjuures uue doktoriõppe reformi tagajärjel ei ole ma tudeng ülikooli jaoks, vaid suisa töölepinguga nooremteadlane. Mul on Tartu Ülikooli töötõend, väike lauake “tuvilas” ja mulle makstakse palka selle eest, et pühendaksin suure osa oma ajast lugemisele… Arvestades, et sain oma esimese lugemiskeelu 7-aastaselt, siis kõlab see nagu unistuste töökoht.

Aga selle postituse moraal on see, et täiesti OK, kui sa ei tea 20-selt, kelleks sa suureks saades saada tahad… Ja see on ka täiest OK, kui esimesel korral ei õnnestu eesmärgi täitmine (või teisel, kolmandal ja neljandal). Oluline on aktiivne olla, erinevaid asju katsetada ja tegutseda ja mingi hetk loksuvad asjad paika… Mul on hetkel skoor neli enneaegset eksmatti ülikoolidest ja kaks cum laude diplomit ning ausalt öeldes ei kahetse ühtegi valikut, sest kõik need kogemused on õpetanud mind paremini ennast tundma ning ma olen väga rahul selle punktiga, kuhu hetkel teekond mind toonud on. Kuna enam mind ei häiri need esimesed valestardid, siis otsustasin selle loo siia kirja panna – äkki keegi leiab siit motivatsiooni, et ka ise edasi üritada.

Kui kasulik oli see postitus Sinu jaoks?

Kliki tähekesel, et hinnata!

Keskmine hinnang 3.7 / 5. Hinnangute arv: 3

Keegi pole veel seda postitust hinnanud. Ole see esimene julge 🙂

Sulle meeldis see postitus?

Jaga seda siis ka oma sõpradega ✨

Kurb kuulda, et sellest postitusest polnud kasu 🙁

Püüan ennast tulevikus parandada.

Anna vihje, mida sa siit blogist soovid leida tulevikus.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga