30 intervjuud ehk kuidas mu doktoriõpingud edenevad

Viimasest postitusest, kus doktoriõpingute edenemisest kirjutasin, on jäänud nüüd pikk vahe sisse, sest vahepeal on olnud kiired ajad ja sain oma kirjutamisnormi siin ühe teise teemaga täis. Kuid nüüd, vahetult enne suvepuhkust, püüan vea parandada ning alljärgnevalt siis väike ülevaade, kuidas asi edeneb.

Taust (kerige edasi, kui seda juttu juba teate ;))

Minu doktoritöö teema on “Ühiskonna vastupanuvõime tõstmine psühholoogilise mõjutustegevuse osas kogukondlike võrgustike kaasamise kaudu”. Lihtsamalt öeldes on mul soov välja mõelda, kuidas saaks aidata tavalisi täiskasvanuid paremini toime tulla iga päev ette tuleva manipulatsiooni ja mõjustamisega inforuumis.

Kuna ma olen pigem praktiline inimene, siis plaanin doktoritöö käigus käivitada Naiskodukaitses koolitajate võrgustiku, kes hakkaks oma kodukandis koolitusi läbi viima. Kuid siin on üks suur probleem – nimelt, mida täpselt peaksid need vabatahtlikud koolitajad kogukondades rääkima? Infovastupidavus on väga lai teema ning kui tahame teha mikrosekkumist, siis peame tegema valiku teemade ja meetodite hulgast. Tahaks ju tarka valikut teha, kui juba oma aega ja energiat sinna projekti panema hakkan.

Seetõttu tunduski hea idee alustada oma doktoritöö tegemist sellest, et räägin endast targemate inimestega. Eesmärk on välja selgitada, mis nende arvates on kõige olulisemad teemad, mis muudavad inimesed haavatavaks, ja kuidas saame kõige paremini inimesi õpetada selles kaoses, mida nimetame internetiks.

Kes on ekspert?

Esimene huvitav küsimus, mis tekkis, kui hakkasin oma intervjuusid ette valmistama, oli: kes on infovastupidavuse seisukohast ekspert? Sest ausalt öeldes on meil väga vähe infovastupidavuse eksperte, kuid on palju tarku inimesi, kes mingil moel selle teemaga igapäevaselt või veidi harvemini ikkagi kokku puutuvad. Võib-olla annab kõige parema ülevaate see, kui panen siia nimed, et kellega ma sellel kevadel intervjuusid tegin – nagu näete, on ühisnimetaja leidmine siin üsna keeruline, kuid nüüd olles intervjuud ka ära teinud, siis igaüks neist andis palju väärtustlikku sisendit ja aitas mul paremini kogu teemat mõista.

Inimesed, kes leidsid lahkelt minu jaoks aega ja kaasa mõtlesid:

Andreas Ventsel (TÜ semiootika kaasprofessor), Airi Tooming (Naiskodukaitse esinaine), Andero Uusberg (TÜ afektiivse psühholoogia kaasprofessor), Andres Hairk (Kaitseliidu Küberkaitseüksuse pealik), Andres Jõesaar (TLÜ BFM meediapoliitika dotsent), Birgy Lorenz (TALTECH küberkriminalistika ja küberjulgeoleku keskuse vanemteadur), Daniel Vaarik (suhtekorraldaja/ajakirjanik), Eva Ladva (Rahvusraamatukogu meediapädevuse spetsialist), Irene Käosaar (Narva Eesti Riigigümnaasiumi direktor), Ivo Juurvee (Rahvusvaheline Kaitseuuringute Keskus), Jaan Aru (TÜ arvutusliku neuroteaduse ja tehisintellekti kaasprofessor), Kadi Viik (soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise ekspert, Feministeerium toimetaja), Kaimar Karu (ettevõtja/ühiskonnategelane), Kelly Grossthal (Inimõiguste Keskus), Kersti Luha (Riigikantselei), Krista Mulenok (Eesti NATO Ühing), Kristi Vinter-Nemvalts (Haridusministeerium), Kristiina Masen (noorsootöö/meediapädevused), Kristin Parts (Eesti Väitlusselts), Maarja Punak (PPA), Marina Kaljurand (Euroopa Parlament), Mario Mäeots (TÜ haridustehnoloogia kaasprofessor), Rahel Eslas (Propastop), Raul Rebane (kommunikatsiooniekspert), Sandra Saar (ERR), Signe Ivask (TÜ ajakirjanduse lektor), Siim Kumpas (Euroopa Liidu välisteenistuse strateegilise kommunikatsiooni divisjoni nõunik), Tarmo Jüristo (SALK), Triin Noorkõiv (MTÜ Alustavat õpetajat toetav kool) ja Uku Arold (KV).

Kui mõni neist inimestest juhtub seda blogipostitust lugema, siis sooviksin veel kord väljendada oma sügavat tänu ja lugupidamist. Olin väga positiivselt üllatunud, et valdav enamus, kellega ühendust võtsin, leidis oma ületäidetud kalendrites aega minu jaoks. Konkreetseid äraütlemisi tuli vaid neljal korral (ja kõik ajapuuduse tõttu).

Kuidas see valim tekkis?

Umbes kümme nime alguses valisin ise – püüdsin leida võimalikult erinevaid inimesi, kellega olen erinevate projektide käigus tutvunud või mujalt kuulnud ning kelle puhul teadsin, et nad on infokorratuse/meediapädevuse/vmt teemaga kindlasti kokku puutunud. Seejärel palusin igal intervjueeritaval soovitada kolm inimest, kellega veel suhelda. Nende nimede puhul vaatasin, et mul ei oleks samast organisatsioonist või valdkonnast juba liiga sarnast inimest valimis. Näiteks Riigikantselei puhul tekkis tõsine probleem, kuna kõik soovitasid organisatsiooniga suhelda, kuid igaüks andis erineva nime, kellega ühendust võtta 🙂

Mõned inimesed olid väga populaarsed soovitused ja nende puhul nägin eriti vaeva, et nendega kindlasti ühendust saada. Tegelikult on mul ühes Exceli tabelis veel palju nimesid, kuid kahjuks pidin endale mingid piirid seadma – muidu teeksin kolme aasta pärast ikka veel intervjuusid põnevate inimestega ja doktoritöö kaitsmine oleks endiselt mägede taha.

Plaan versus tegelikkus

Algupärane plaan oli hakata aprilli alguses intervjuusid kokku leppima ja teha 2-3 intervjuud päevas, et saada need hiljemalt aprilli lõpuks tehtud. Plaanis oli kasutada mõnd toredat transkribeerimislahendust, et intervjuud tekstiks saada ning lootsin, et mai lõpuks on ka esmane analüüs valmis.

Tegelikkus oli aga teistsugune. Aprilli alguses saatsin välja kümme kirja, kus tutvustasin ennast ja oma projekti ning küsisin, kas inimene leiaks minu jaoks aega. Seejärel tekkis korralik kaos, kuna kümne inimesega korraga aja kokkuleppimine osutus keeruliseks… Eriti arvestades, et kõigil olid kalendrid juba üsna täis.

Lisaks avastasin, et kirjadele vastamise aeg varieerus kolmest minutist kolme nädalani… Teisisõnu, vahepeal sain kirju inimestelt, kelle vastuse ootuses olin juba lootust kaotamas… Samal ajal olin juba nende kolleegidele kirja saatnud :/

Selgus ka, et selliste intervjuude läbiviimine on kognitiivselt hämmastavalt kurnav ning üle kahe intervjuu päevas mina ei suuda teha. Ja nädalas suutsin läbi viia 5-6 intervjuud maksimaalselt, kui tahtsin veel teiste projektidega aktiivselt tegeleda.

Kuid tänaseks on 30 intervjuud tehtud (viimane toimus 15. juunil) ja seega saan jätkata edasise protsessiga.

Intervjuude läbiviimine

Alguses unistasin sellest, et saan kõigi intervjueeritavatega silmast silma kohtuda. Olen Zoomist juba tüdinenud ning ekraan on ikkagi filter, mis pisut takistab tõhusa kontakti loomist (kuigi digipädevate inimeste puhul ei ole vahe nii suur). Tulemuseks oli, et viisin läbi 18 intervjuud silmast silma ja 12 intervjuud Zoomi kaudu (mõned neist kahjuks seetõttu, et õnnestus endal mai lõpus natuke haigeks jääda ja ei tahtnud aja muutmisega riskida).

Esimeste intervjuude ajal kasutasin oma Wireless Go II mikrofoni, kuid mingil hetkel sain aru, et sellel pole mõtet – heli kvaliteedi erinevus on tänapäeval tühine. Töötasin välja ka ühe väikese ülesande, et veidi kvantitatiivseid andmeid koguda (sellest pean mingi hetk eraldi blogipostituse kirjutama). Palusin ekspertidel 15 õpiväljundit kolmes kategoorias siis ära sorteerida.

See oli ka asi, mis kõige rohkem segadust tekitas, kui sain aru, et Zoomi mul vältida siiski ei õnnestu. Enne esimest Zoomi seanssi katsetasin erinevaid platvorme, kus ülesande tegemine võiks olla võimalikult sarnane – Google Sheets, Padlet jne, ja lõpuks langes valik Google Jamboardi kasuks. Selle abil oli võimalik täita ülesannet täiesti sama mugavalt kui koos ühes ruumis istudes ning näen ka jooksvalt, et kuhu ja mida liigutatakse, et vajadusel siis täpsustavaid küsimusi küsida.

Kõige lühem intervjuu oli 28 minutit ja kõige pikem intervjuu 1 tund ja 35 minutit, kuid enamus jäi umbes tunni pikkuseks. Tänu silmast silma kohtumistele sain külastada palju põnevaid kohti – olen käinud mitmes riigiasutuses, erinevates ülikooli hoonetes, väga turvatud KV hoones ja ka olen avastanud paar väga toredat uut kohvikut. Kuna liigun Tallinnas peamiselt rattaga, siis arvan, et nende intervjuude käigus kogunes mul kokku 300-400 km mõnusat kevadist rattasõitu 🙂

Tekstide transkribeerimine

Protsessi käigus tegi veidi kurvaks avastus, et eestikeelse intervjuu automaatne tekstiks transkribeerimine ei ole eriti tõhus. Katsetasin erinevaid lahendusi, kuid iga kord kui teksti lugesin, siis ei saanud isegi aru, millest jutt käib. Lõpuks loobusin unistusest, et nutikas masin mu intervjuud tekstiks transkribeerib, ja leidsin veebist päris kasuliku tööriista, mille abil ise transkribeerida. Aga ma ei ole eriti kiire trükkija (10FastFingers lehe andmetel suudan trükkida 75-80 sõna minutis) ja seega võtab 1h intervjuu transkribeerimine minu jaoks aega umbes 2-3 tundi… Plusspooleks on see, et see aitab info uuesti läbi töötada, mis teeb analüüsi lihtsamaks.

Mis edasi saab?

Tundub, et juulis ma päriselt ei puhka, vaid pean analüüsima kogutud materjale, et nende põhjal luua juba augustiks Naiskodukaitse õppekeskkonda Iliasse üks veebikursus. Oleme määranud ka kuupäeva, millal toimub koolitajate koolitus (23. – 24.09), ning selleks ajaks on vaja teha palju tööd selle sisendiga.

Õnneks on nii, et mulle meeldib väga koolitusmaterjalide loomine ning intervjuude analüüsimine on põnev… Kui vaid oskaksin kiiremini trükkida, sest see transkribeerimise osa on olnud kurnav.

Tõenäoliselt saan ma selle sisendi põhjal luua hulgaliselt koolitusmaterjale, teha mõned analüüsid (oli ka väike kvantitatiivne osa, millest pean mingi hetk eraldi postituse tegema) ning kirjutada ka oma esimese akadeemilise artikli – tegelikult kui ma praegu vaatan seda infot, siis tegelikult on selle baasil võimalik ka kirjutada mitu artiklit – eks elame näeme…

Kokkuvõte

Need, kes mind tunnevad, teavad, et ma olen tavaliselt kvantitatiivse analüüsi fänn. Kuid ma olen nii õnnelik, et otsustasin seekord oma mugavustsoonist välja astuda ja kvalitatiivse uuringu teha. Esiteks andis see võimaluse kohtuda (või taaskohtuda) väga paljude tarkade ja huvitavate inimestega. On suur luksus teha Eestis doktoritööd, sest enamik valdkonna tipptegijaid vastab sinu kirjale ja on valmis aega leidma intervjuu jaoks… Kahtlustan, et suures riigis elades sellist valimit doktorandil on endale väga keeruline saada uuringu jaoks.

Teiseks need mõtted ja erinevad vaatenurgad… Ma tulin ma igalt intervjuult ära nii, et peas erinevad mõtted tormlesid ja moodustasid uusi seoseid… Pean tunnistama, et küllastuspunkti ma sel korral ei jõudnud – isegi viimase kahe intervjuuga tekkis palju hetki vestluse käigus, kus mõni uus seos tekkis või mõni vaatenurk väga üllatas.

Eks nüüd tuleb veel viimased 8 intervjuud sisse toksida ja siis saab analüüsima hakata. Kui päris aus olla, siis tegelikult olen ma selle analüüsi osaga juba vaikselt ka algust teinud ja siin all ka väike teaser, et kuidas see analüüs nüüd tehniliselt välja näeb.