Seitse nädalat doktorandina ehk kuidas sisseelamine läheb

Viimastel nädalatel on minu käest päris palju kordi nüüd küsitud, et kuidas siis doktoriõpe tundub ja vist oleks viimane aeg esmamuljed kirja panna, sest varsti lihtsalt ei mäleta… Nii palju tegemist kogu aeg peale tuleb.

Esimesed päevad

Aga alustame algusest… Minu ametlik doktoriõpingute algus oli 29. august ja läksin sellel päeval ka Tartu. Mingit eraldi pidulikku algust sel päeval planeeritud ei olnud, kuid mind kutsuti mingile mitteformaalsele õhtusöögile seoses siin ühe Balti koostöö projektiga. Rongis Tartu poole loksudes oli veidi veider tunne küll – nagu oleks suur muutus, kuid samas nagu väga tavaline päev. Et endale veidi tunnet tekitada, et ikkagi nö uus peatükk elus algab, siis tellisin endale ISIC kaardi ja Tartu rattaringluse pileti 😀

Õhtusöök oli huvitav… Erinevatel põhjustel ei saanud projektiga seotud inimesed Tartust osaleda ja nii ma istusin koos lätlaste ja leedukatega hubases kohvikus ja püüdsin kiirelt aru saada, mis projektiga üldse on tegu. Õnneks oli seal kohal üks tuttav meediateadlane, kes samuti projektiga seotud polnud, kuid kellega koos oli palju lihtsam segaduses olla 😀 Aga seltskond oli super – veidi meenutas AIESECi Balti konverentside vibe ning õhtu lõpuks olin ka palju targem kogu projekti osas 🙂

Järgmine päev oli tempokas – alustasime selle projektiga seotud töötoast ja siis jooksin uutele doktorantidele mõeldud loengusse… Ja siis hakkas ka vaikselt kohale jõudma, et vist tõesti olen jälle ülikoolis 🙂 Tekkisid esimesed tutvused ja seal edasi hakkas ralli pihta…

Doktorireform ehk kuidas doktorant tudengist töötajaks tehti

Nüüd vist oleks asjakohane selgitada ka uut doktorireformi veidi… Kui enne seda õppeaastat olid doktorandid tudengid, keda toetati stipendiumiga, siis nüüd on doktorandid ülikooli töötajad nooremteaduri positsioonil ning olemas on tööleping ja palk. Samuti enne moodustas doktoriõppe puhul doktoritöö 75% (180EAP) ja õppeaineid tuli võtta 25% (60EAP), siis nüüd on doktoritöö (või siis uhkemalt öeldes teadus-, arendus- ja loometegevuse moodul) 210 EAP ja õppetegevuse moodul ainult 30 EAP ulatuses… Ehk siis kui arvestada, et nominaalaeg on 4 aastat ehk 8 semestrit, siis iga semester oleks vaja nagu võtta 4EAP punkti eest õppeaineid.

“Põnev” oli alguses ka see, et tegelikult ei teadnud me täpselt septembri teise pooleni, et kuidas uus atesteerimise kord tuleb… Eks see lend doktorante on veidi katsejäneste rollis. Hiljem siis selgus, et esimese semestri atesteerimiseks piisaks 2. semestri perioodiplaani ja individuaalplaani esitamisest. Keda täpsemalt see kord huvitab, siis sotsiaalteaduste valdkonna dokument on siin.

Õppeained sellel semestril

Ennast tundes teadsin, et pean veidi aktiivsemalt seda aastat alustama, sest muidu see alguse entusiasm lihtsalt läheb kaotsi. Seega otsustasin ikkagi veidi rohkem õppeaineid võtta ja registreerisin ennast siis järgmistele ainetele:

• Sissejuhatus doktoriõpingutesse sotsiaalteaduste valdkonnas (3EAP)
• Teadusartikli publitseerimine sotsiaalteadustes (3EAP)

Lisaks siis osalen vabakuulajana järgmistes ainetes

• Kvantitatiivsed meetodid
• Doktoriseminar

Miks vabakuulajana?

Kvandi ainega see häda, et samal ajal mitu loengut ja pean enamikel nädalatel minema jooksma enne seminari lõppu. Ei tundunud aus seda ainet nüüd päris ära registreerida ja saan aru, et vabakuulajana osalemine on doktoriõpingutes täiesti aktsepteeritud praktika. Doktoriseminari ma mingitel bürokraatlikel põhjustel ei saa regada, kuid see tegelikult väga põnev – teised doktorandid tutvustavad oma artikleid, reflekteeritakse erinevaid kogemusi konverentsidel ja õpetamisel jne. See umbes korra kuus toimub ja esimene seminar mulle väga meeldis – sain uusi ideid ja tutvusin ühe põneva doktorandiga, kellega me tegelikult sama probleemi eri külgede kallal pead vaevame. 

Nüüd siis ongi tekkinud rütm, et olen 2-3 päeva Tartus iga nädal ning ma tõsiselt naudin neid Tartu päevi. Mul on nüüd tiiva all ka kaks bakatudengit, keda siis hetkel juhendan nende seminaritöö kirjutamisel, mis peaks sujuvalt üle kasvama hiljem nende bakatööks. Ahjaa – püüan käia ka bakade seminaritöö aines piilumas, et mida neile räägitakse, et oskaks paremini juhendada. Lihtsalt ka see asi just samal päeval kui kõik muud põnevad asjad. Kolmapäeviti kipun ma unistama kloomistehnoloogiatest ja ajarännakust :p

Ülikooli, töö ja hobide lõimimine

Üks huvitav asi veel – nimelt tegin ka perioodiplaani esimeseks semestriks ja selgus, et kuna ma ju teen koolitusi ka infopädevuste teemadel, siis saan ka need tegevused enda perioodiplaani sisse panna. Ma nüüd iga turvalise interneti külalistundi sinna panema ei hakanud, kuid Naiskodukaitse baasväljaõppe koolituse “Enesekaitse infokeskkonnas”, Läänemaa õpetajate ohutusõppuse (milllest pikemalt eelmises blogipostituses kirjutasin) ning nüüd täna tehtud koolitus Luunja koolis ühele rahvusvahelisele õpilaste seltskonnale said kõik sinna plaani sisse. Ma pole kindel, et jõuan sellest töötoast pikemalt siin kirjutada, kuid kui meemide töötuba kõlab põnevalt, siis piilu mu FB postitust.

Aga tänu sellele mu perioodiplaan päris mahukaks muutus. Mis siis veel on juhtunud? Ahjaa – tegelen hetkel projektiga “Sotsiaalmeedia läbistusmudel” (ehk siis hellitavalt öeldes SoMe LäMu), mille eesmärgiks on teada saada, et kas populaarsed FB postitused tegelikult ka meie ühiskonda laiemalt jõuavad või pigem tundub meile filtrimullide sees, et teema on väga aktuaalne. Sellega seoses olen nüüd viimane nädal jahtinud tudengeid, kes tahaks appi tulla ja ausalt öeldes täitsa keeruline… Mul isegi stipifond, millega tublisid abilisi premeerida saab, kuid kuidagi kaob see info muu info sekka ära, sest loogika ütleb, et tegelikult peaks Tartu Ülikoolis olema tudengeid, keda selline väljakutse kõnetada võiks.

Mul oleks vaja 15-20 aktiivset tudengit leida ning kui tead mõnda sobivat inimest, siis saada talle palun see link. Ametlikult küll homme tähtaeg, aga olen juba paarile inimesele öelnud, et kuni pühapäevani endast märku anda OK. Garanteerin põneva kogemuse, uusi teadmisi ja võimalust suhtlusoskust edendada 🙂 Ma ise tegelikult väga põnevil just selles osas, et mida tulemused näitavad – eks mul peas mõningaid ideed on, kuid tahaks näha, kas andmed mu subjektiivset tunnetust kinnitavad või lükkavad ümber.

Edasised plaanid

Ülejärgmine nädal lähen siis Riiga Balti MIL Summitile. Alguses oli jutt, et kuskil veidi tutvustan oma õpetajate töötuba, kuid nüüd on ka see asi kasvama hakanud nagu mäest alla veerev lumepall ning praegu on jutt juba kahest täispikkuses töötoast.

Põnevaid üritusi on kalendrisse tekkinud teisigi ja hetkel otsustasin, et sellel aastal enam koolitusi juurde ei võta. Koolid küll kirjutavad ja uurivad turvalise interneti tundide kohta, kuid saadan nad kõik oma Digikooli materjalide lehele ja julgustan ise tundi läbi viima. Seal on slaidid, juhised ja isegi näidistund videona – tegelikult suudab iga õpetaja seda 10 reegli koolitust vähemalt läbi viia… 

Lugesin nüüd teksti üle ja tegelikult ikka üks paras kaos tundub kõik… Muidugi võib viga ka minus olla, sest mitmed kaasdoktorandid asja tunduvalt rahulikumalt näivad võtvat. Aga mul on see jama, et olen küll elus ära õppinud selle, et kuidas öelda EI olukorras, kus ma miskit teha ei taha, kuid mul on raskusi EI ütlemisega põnevatele projektidele, mis silma särama panevad ja hinge kõnetavad. Ning selliseid väljakutseid tuleb järjest juurde.

Tegelikult tahaks kahest teemast veel siin blogis kirjutada – esiteks Wikipediast ja sellest, kuidas me seda tööriista võibolla alusetult diskrimineerime (meil oli väga põnev külalisloeng sel nädalal sellel teemal ja päev hiljem teises kontekstis asi üles kerkis) ning teine põnev teema, mille üle filosofeerida tahaks on nö eneseturundus. See tundub olevat teema, mis paljudel ebamugavustunnet tekitab, kuid olles ise nüüd aastaid püüdnud nö isiklikku brändi üles ehitada, siis tegelikult asi ei ole nii hull, kui slaidi peal tundub ja sellel on palju positiivseid külgi. Aga need mõlemad teemad nõuavad eraldi blogipostitust ja ma väga loodan, et leian aja nende teemade jaoks.