Mõned mõtted, kuidas lapsi päriselt koodima saada

Eelmine nädal võis lugeda Postimehest artiklit, kus Kaja Kallas andis Wall Street Journalile intervjuu, kus rääkis ka sellest, kuidas meil lapsed õpivad kõik esimeses klassis koodimist. Kui täpselt artiklit tsiteerida, siis

«Meil ei ole palju inimesi ega maavarasid – natuke põlevkivi, siis veel paekivi ja järvemuda. Aga mida meil on? Meil on mõistus ja ajud. Nii et me siis tegelikult peame sellele keskenduma, see tähendab haridussüsteemile. See keskendub meil loodus- ja täppisteadustele ning tehnoloogiale. Kõikidele esimese klassi õpilastele õpetatakse koodimist – ma usun, et tegelikult vist juba lasteaias.» Eesti lasteaiad kasutavad roboteid programmist nimega ProgeTiiger. «Me oleme väike maa, ainult 1,3 miljonit inimest, mis tähendab seda, et tuleb õppida kõiki teisi keeli. Ja koodimine on üks nendest keeltest, mida me õpime.»

Nüüd tegi Delfi faktikontroll ka analüüsi sellele väitele ja jõudis järeldusele, et tegu on valega. Muidugi poleks pidanud tubli ajakirjanik üldse sellele väitele nii palju aega kulutama, sest kõik inimesed, kes digipädevuste teemadega on Eestis tegelenud teadsid ilma faktikontrollita, et see on täielik jama.

Meenub see, kui mu lapsed läksid 9 aastat tagasi esimesse klassi, siis ausalt öeldes lootsin, et suudan kodukoolis vähemalt mingi muutuse teha IT õppe osas. Näiteks on Laagri kooli kolmandas klassis male. Püüdsin hoolekogus rääkida sellest, et võiks selle asemel robootikat noortele õpetada. Selle peale teatati mulle, et male arendab ju loogilist mõtlemist. Mida siis robootika arendab? Kunstiannet? Musikaalsust? Füüsilist treenitust?

Tegelikult pole mul male vastu midagi. Sai kunagi nooruses isegi kohalikus maleringis käidud ja pojal on riiulil paar väikest karikat siit piirkondlikelt võistlustelt. Aga lihtsalt minu loogika on see, et malelaud on olemas enamikes kodudes ja vanemad suudavad noortele põhikäigud ise selgeks teha. Õpperobotid on juba suurem investeering ja kui palju vanemaid oskavad robootikat kodus ise õpetada?

Aga see selleks.. Kuna sain juba esimese klassi esimestel nädalatel aru, et kooli peale ei tasu lootma jääda laste IT huvi osas ja siis sai loodud siin üks Hooandja projekt, kus kohalike lapsevanemate initsiatiivil ja koostöös huvialakooliga sai käivitatud Laagri Roboring. Huvi asja vastu oli väga suur ja Roboring alustas kohe 8 grupi ja 120+ õpilasega.

Paar aastat hiljem oli siin meil ka mingi ProgreTiigri vmt taotlusvoor ja kool otsustas siis sealt ka endale WeDo 2.0 robotid muretseda. See tundus suurepärane algatus. Need robotid sobivad väga hästi algklasside jaoks, on küllaltki lihtne õpetada ja loodavate mudelite arv on lõputu. Juba tekkis soe tunne südamesse, et lõpuks ometi on koodimine jõudmas ka koolitundidesse… Kuna enda lapsed olid selleks ajaks algklassidest edasi suundunud, siis ega ma täpsemalt ei teadnud, mis plaanid koolil on ja mingi aeg elasin õndsas teadmises, et asjad liiguvad soovitud suunas.

Aga igal kevadel on meil tavaks saanud korraldada ka Laagri Robocity üritust, kus pakume noortele võimalust õpitut demonstreerida perele ja külalistele ning toimuvad ka tublimate roboringi õpilaste poolt läbi viidud töötoad. Kuna huvi oli suur töötubade vastu, siis tekkis idee, et laename koolilt neid roboteid ühe töötoa jaoks. Kui hakkasin asja uurima, siis selgus, et terve õppeaasta olid komplektid istunud raamatukogu tagumisel riiulil ja keegi polnud isegi kontrollerite jaoks patareisid/akusid hankinud.

Aga koolil on linnuke kirjas, et ProgreTiigri programmis ja puha 😉 

Ja need lood on ju ainult oma laste koolist… Arvestades, et olen oma turvaliste interneti külalistundidega jõudnud igasse Eesti otsa ja läbi käinud enam kui poolsada kooli + robootikavõistlustel kümnete juhendajatega rääkinud + igasugu muud digipädevuste projektid, siis tean, et Laagri koolis toimuv pole erand vaid reegel.

Kusjuures ma tunnen ka veidi süümekaid, et olen ise aidanud seda illusiooni luua, et meil programmeerimisega hästi. Olen ise tuttavate palvel mitmeid välisajakirjanikke viinud Laagri Roboringi, kus nad teevad siis ilusaid pilte, kuidas koolivormis lapsed roboteid ehitavad ja programmeerivad. Aga kuidagi on tõlkes kaduma läinud see, et tegu ei ole mitte meie kooliprogrammi osaga, vaid tasulise huviharidusega. Kuid ma ei osanud karta, et oleme nii head PR teinud, et ise ka seda olematut edulugu usume juba.

Minevikku muuta ei saa, kuid panen kirja mõned mõtted, kuidas tulevikku helgemaks muuta.

Algklassiõpetajad võiksid teha aastas vähemalt paar kooditundi. Hour of Code lehel on palju põnevaid materjale ja populaarsemad asjad on olemas ka eesti keeles. Seal saab mänguliselt õppida erinevaid algoritme looma ning olles ise elu jooksul kümneid kooditunde noortele teinud, siis julgen kinnitada, et noored väga naudivad. Ja kui klassiõpetaja tõesti tunneb, et tema teadmised ei ole piisavad sellise tunni andmiseks, siis kutsuge endale mõni tehnikahuviline lapsevanem appi.

Kindlasit võiksid kõik koolid osaleda Kobras informaatikaviktoriinil. Kahjuks ise kuulsin ma sellest üritusest eelmine aasta ja siis oli mu poeg ainuke enda koolist, kes osales. Aga need ülesanded on väga head – kombineerivad matemaatilist loogikat ja funktsionaalset kirjaoskust ning see on hea võimalus noortel proovida, et kas on huvi ja annet algoritmide teemal. Sellel aastal saavad osaleda noored alates 5. klassist ning esimene voor toimub juba 6.-17. november.

Lapsevanemad võiksid uurida, et kus on kodu lähedal mõni robootikaring. Kusjuures MTÜ Robootika eestvedamisel osaleb Eesti väga lahedas rahvusvahelises projektid First Lego League, kus tiimid võistlevad omavahel. Kusjuures lisaks robotimängule on vaja luua ka teadusprojekt ja seega sobib asi ka noortele, kes väga suurt kirge veel progemise vastu ei tunne.

Just praegu kui seda blogipostitus kirjutan on lõppemas informaatikaolümpiaadi avatud voor. Seal võivad osaleda kõik, kes veidi juba Pythonit või C++ oskavad. Ja osaleda võivad ka põhikooli noored. Kahjuks info ürituse kohta ei ole väga laialt levinud ja seetõttu on ka pooled osalejad neljast koolist. Avatud voorus osalemiseks on nüüd selleks aastaks hilja, kuid detsembri alguses toimub eelvoor.

Kui noorele meeldivad arvutimängud, siis suuna ta Scratch lehele – seal saab teiste loodud mänge mängida, nende mängude koodi piiluda ja ka ise mänge ja animatsioone teha. Näiteks mu poeg tegi mulle 6. klassis Häkkerite lahing Scratch versiooni. Kahjuks ei suuda praegu linki üles leida, aga täiesti mängitav oli.

Aga kui sul kodus väike häkker, keda huvitab küberturvalisus, siis on Targalt Internetis lehel palju põnevaid ülesandeid. Toimuvad ka CTF üritused, kuid kahjuks nende kohta nüüd nii täpselt ei tea (kui keegi diana.poudel@ut.ee lingi saadab, siis lisan siia ka selle info).

Ja muidugi enne kui koodimiseni jõuda on alati küsimus, et kas noortega on turvalise interneti teemad läbi räägitud? Kui ei ole ja ei tea, kuidas seda teha, siis 7. novembril teen veebikoolituse teemal “Kuidas viia läbi turvalise interneti külalistundi 1.-5. klassile?”

Ja lõpetuseks teeks nüüd üleskutse kõigile nendele 802 haridusasutusele, kes väidetavalt on ProgreTiigri projekti kaasatud: Vaadake üle oma riiulid ja lauaalused ja kui kuskil kogub tolmu mõni robootikakomplekt või muu põnev tehnikavidin, siis palun võtke need kasutusse. Äkki 10 aasta pärast saame päriselt öelda, et kõik Eesti algklassilapsed õpivad koodimist.