Miks feminist Naiskodukaitset fännab?

Käisin taaskord Raplamaal Alus Naiskodukaitse (NKK) baasväljaõppe (BVÕ) laagris koolitamas. Sain testida uusi materjale ja oli ka palju põnevaid vestlusi. Kõige sügavama mulje jättis aga NKK esinaise Airi Toominga õhtune vestlusring.

Airi mõtted polnud mulle võõrad. Mõistsin juba mingi aeg tagasi , et kogu see jaoskondade paljusus on loodud selliseks, et võimalikult palju liikmeid saaks juhtimiskogemuse. Ja kõik need väikese kohalikud ettevõtmised on tegelikult õppeväljakuks, et harjutada info edastamist, inimeste mobiliseerimist ja tiimitööd. Mõtlema pani pigem Airi mõtisklus soopõhise organisatsiooni rolli üle 21. sajandi ühiskonnas.

Ma üldiselt ei ole soopõhiste organisatsioonide suur fänn, kuid nõustun Airiga, et Naiskodukaitse on hetkel Eesti ühiskonnas vajalik täpselt nii nagu on. Toetajaliikmed võivad olla nii mehed kui välismaalased, kuid organisatsiooni täisliikmed saavad olla ainult Eesti kodanikest naised.

Miks ma nii arvan?

Kahjuks on Eesti ühiskonnas stereotüübid väga tugevalt sees, vaatamata positiivsetele arengutele. Eriti kaitsevaldkond on ala, mida peetakse meeste pärusmaaks. Tegelikult võivad neiud ajateenistusse minna ja Kaitseliiduga võivad liituda nii mehed kui naised, kuid kuna mõlemas on suur meeste ülekaal, siis julgevad selle väljakutse vastu võtta ainult väga iseseisvad, julged ja eneseteadlikud naised.

Samas on väga palju naisi, kes tahaksid panustada riigikaitsesse, kuid nad täpselt ei tea ise ka kuidas. Näiteks ise ma kindlasti ei ole patsifist, kuid samas juba teismeeas avastasin, et ei suuda first-person-shooter arvutimänge mängida, sest mu adrenaliin läheb liiga kõrgele isegi siis, kui keegi tulistab mind virtuaalses ruumis. Ehk siis ilmselgelt ma ajateenistusse minema ei hakkaks ja vaevalt minust ka kineetilise sõja eesliinil kasu oleks.

Minul selles suhtes on muidugi lihtsam. Küberhügieen ja infovastupidavus on infosõjas kesksel kohal ning ma saan koolitajana aidata meie kaitset parandada. Kui peaks juhtuma halvim, siis loodetavasti aitavad mu teadmised virtuaalsel lahinguväljal.

Samas oli mul palju põnevaid vestlusi nüüd seal koolituslaagris instruktoritega, kes on valinud nö sõjaaja ametikoha. Paljud neist avastasid alles NKK liitudes ja mingi aeg mujal toimetades, et need teemad kõnetavad. Ja samas on ka palju naisi, kes ei ole nö rohelise vormi kasuks otsustanud vaid panustavad esmaabi, evakuatsiooni jmt toimkondades.

Aga selles osas olen nõus Airiga, et paljude naiste jaoks on Naiskodukaitse loogiline tee, kuidas jõuda riigikaitse või laiema elanikkonna kaitseni. Kui seda organisatsiooni ei oleks, siis jääks meie ühiskonda üks nukker auk.

Naiskodukaitse – pädevate vabatahtlike koondumispunkt

Teine teema, mis mind neljapäeva õhtu mõtlema pani oli see vabatahtlikkuse küsimus. Naiskodukaitse on organisatsioon, mis saab aidata erinevates kriisides ja ootamatutes olukordades. Kui vaja Covid-19 ajal kuskil vaktsineerimiskeskuses masse suunata, sõja alguses pagulastega tegeleda või kasvõi Laulupeol massid ära toitlustada, siis NKK vabatahtlikud saavad sellega hakkama. Ja kriisivabal ajal saab harida elanikkonda, arendada “Ole Valmis” rakendust või aidata kogukondades asju ära teha.

See oli minu jaoks uus vaatenurk… Ma ise olen vabatahtliku tööd teinud näiteks Tagasi kooli, Teeme Ära, Robocity jne ning need üritused vajavad enda vabatahtlikke.. Seetõttu selline vabatahtlike varupingi idee polnud mulle endale pähe tulnud.

Aga kui me räägime avalikust sektorist, siis tõepoolest tundub veider see mõte, et iga ministeerium ja amet hoiab gruppi vabatahtlikke enda jaoks varuks. Vabatahtlikega kipub pealegi olema selline lugu, et nad tulevad ja lähevad ja kui sa nendega pidevalt ei tegele, siis vajaduse tekkimise hetkel võid avastada, et nimekirjas on 20 inimest, kuid kohale jõuab üks. Naiskodukaitses on tuhandeid liikmeid ja neil on erinev taust ja ka erinevad toimkonnad organisatsioonis – seega vajaduse tekkides leiab just kõige sobivamad abilised iga kriisi jaoks.

Naiste võimestamine ja mitte raamidesse surumine

Kui nüüd proovida mõtted kokku võtta, siis minu jaoks Naiskodukaitse on organisatsioon, mis aitab naistel enesekindlust kasvatada, annab võimaluse areneda juhiks ning mõista, et naised on võrdselt meestega vajalikud ka riigikaitses. See on organisatsioon, kus liikmeid ei piira stereotüübid ning toetatakse iga liikme individuaalseid huvisid ja tugevusi.

Ma arvan, et Naiskodukaitse liigitub minu jaoks sinna positiivse diskrimeerimise teemade alla, kuhu kuuluvad ka tüdrukute robootikatiimid, HK Unicorn Squad, Tech Sisters ja Digigirls. Võibolla jõuame 10-20 aasta pärast ühiskonnana punkti, kus selliseid algatusi ei ole vaja, kuid praegusel hetkel annavad need algatused naistele turvalise koha. Koha, kus on lihtsam stereotüüpidest eemalduda ja teha valikuid oma sisemiste tugevuste ja soovide järgi ning mitte ühiskonna välise surve sunnil.