Mida noored internetis teevad?

Kui sa eelistad video vaatamisele lugemist, siis siin on skript mida nüüd selles videos kasutasin 🙂

Intro

Tihti kurdavad noored minu külalistundides, et nende vanemaid ei huvita see, mida nad internetis teevad. 

Tegelikult on probleem  hoopis see, et enamik vanemaid ei saa aru millega lapsed internetis tegelevad ning seetõttu ei osata huvi välja näidata ega lapse muredele adekvaatselt reageerida 🙁

Toon ühe näite. Kui sinu laps tuleb kohalikult mänguväljakult nuttes koju, sest mingi võõras laps võttis ta mänguasja ära ja viskas jõkke, siis sa KINDLASTI reageerid. Kas lähed koos lapsega mänguasja jõest välja õngitsema, üritad kohaliku Facebooki grupi abil pahategijat tuvastada või lähete ja ostate lapsele uue mänguasja. 

ILMSELGELT ei ütle sa, et laps on ise süüdi ning ärgu siis rohkem sinna mänguväljakule mingu. 

Aga kahjuks käituvad paljud lapsevanemad täpselt nii, kui asi puudutab lapse digimaailma muresid. Olen isiklikult kuulnud lugusid, kus lapselt petetakse mängus välja Robuxeid või mõni tore kostüüm. 

Ja kui laps läheb sellest oma vanemale kurtma, siis öeldakse talle, et ta on piisvavalt palju aega arvutis olnud ja mingu tegelegu muude asjadega… 

Laps saab siit õppetunni, et parem on oma nutiprobleemidest MITTE vanematele rääkida ja nii nad kurdavadki oma muresid täiesti võõrale tädile, kes on kutsutud neile turvalise interneti külalistundi tegema. 

Sissejuhatus

Tere. Minu nimi on Diana Poudel, olen raamatu “Turvaline internet. Digimaailma teejuht” autor ning olen käinud sadades erinevates klassides üle Eesti noortega rääkimas nende digimaailma muredest ja rõõmudest. 

Selles videos jagan ma teiega infot, mida noored on mulle külalistundides rääkinud. MIDA nad internetis teevad ja MILLISED probleemid neil seal tekkinud on. 

Iga teema juures annan ka veidi nõu, et kuidas SINA lapsevanemana saad oma last digimaailma tegemistes toetada ja teadlikumalt suunata.

Siin videos on kolm osa. Kui mõni teema huvi ei paku, siis video kirjeldusest leiad  sisukorra ja saad kohe edasi liikuda selle teema juurde, mis kõige rohkem huvi pakub.

Esmalt räägin arvutimängudest. Me kõik teame ütlust, et mäng on väikese inimese töö. Aga kas see kehtib ka arvutimängude kohta? Uurime seda lähemalt, vaadates populaarseimaid mänge ja arutledes nende plusside ja miinuste üle.

Teises osas keskendun internetis suhtlemisele. Paljud lapsevanemad isegi ei tea, et nende algklassis käiv laps suhtleb internetis aktiivselt kümnete võõraste inimestega. Tihti vahetatakse ka kingitusi või muid hüvesid. 

Miks noored seda teevad? 

Milliseid riske see endaga kaasa toob? 

Ja kuidas vanemad saaksid siin oma lapsi paremini suunata?

Kolmandas osas räägin noorte sisu tarbimisest ja loomisest. Kuigi alla 13-aastastel ei tohiks ametlikult olla sotsiaalmeedia kontosid, on kurb ja hirmutav reaalsus see, et väga paljudel algklassilastel on TikTok, Snapchat, Instagram ja hulk muid põnevaid rakendusi.

Olen kohtunud ka algklassilastega, kellel on juba tuhandeid jälgijaid mõnel sotsiaalmeedia kontol. 

Väga levinud on algklassides ka probleem, et loodud konto parool unustatakse ja parooli taastamise asemel luuakse uus konto. 

Nii on sotsiaalmeedia täis surnuid kontosid. Ja kui neile kontodele on üles laaditud midagi tobedat või piinlikku, siis hiljem on seda väga keeruline eemaldada.

Video lõpus annan ma teile 10 küsimust, mida võite oma laste peal katsetada, et kas need aitavad vestluse käima tõmmata. 

Ja lisaks teen kõigile, kes video lõpuni vaatavad, väikese kingituse, et oskaksite veel paremini oma lapsi digimaailma tegemistes juhendada. 

Ja väga oluline on mõista, et teie laps ei ole üksik saar suures digimeres. Lapse käitumist mõjutab väga tugevalt see, mida ta sõbrad internetis teevad. 

Seega jaga seda videot ka oma tuttavate lapsevanematega, et ka nemad oma lastele õpetussõnad peale oskaks lugeda.

Arvutimängud

Kui ma algklassidesse külalistundi tegema lähen, siis küsin alati kohe alguses, et kellele meeldib Robloxi mäng. Lastel lähevad silmad särama ja üllatunult uuritakse, et kuidas ma seda mängu tean. 

Arvestades, et see on juba aastaid olnud kõige populaarsem mäng Eestis, mida mu enda lapsed siiamaani veidi mängivad, siis peaks ju veider olema hoopis see, kui ma seda mängu ei tea.

Roblox on mängude platvorm, kus saab lisaks mängimisele ka ise uusi mänge luua. Enamik noori on seal kahjuks mängude tarbijad ja mitte loojad

Statista.com andmetel on praegu Robloxis kõige populaarsem mäng Brookhaven RP, mis on rollimäng. Selles saad hankida endale maja, uhke sõiduki, avastada linna ja suhelda teiste mängijatega. Iga mängija valib ise, mis rolli ta seal mängida soovib. Mõni laps mängib seal pereema ja mõni laps mängib maffiabossi.

Teisel kohal on populaarsuselt Adopt Me!, mis meenutab mulle veidi Tamagochi mängu. Mäletate seda veidrat vidinat, kus mingi loom ekraanil oli ja pidid seda siis pidevalt toitma ja temaga tegelema. Adopt Me! mängus saabki adopteerida ja kasvatada erinevaid loomi, nendega kaubelda ja samuti on oluline osa rollimängul.

Kolmandal kohal on mäng Blox Fruit, mis on seikluslik võitlusmäng. Selles saab avastada maailma, täita erinevaid missioone ja võidelda kas üksi või koos sõpradega.

Aga Robloxis on erinevaid mänge miljonites ning seega tasub uurida enda lapselt, et mis mänge talle meeldib mängida ja mis on nende mängude sisu.

Robloxis kasutatakse virtuaalset valuutat nimega Robux, mille eest saab osta oma tegelasele erinevaid aksessuaare ning mõnes mängus ka täiendavaid võimeid või muid hüvesid. 

500 Robuxit maksab umbes 6 eurot ning lihtsamate aksessuaaride ja riiete hinnad jäävad 50 ja 100 Robuxi vahele. Samas on müügis ka asju, mis maksavad tuhandeid Robuxeid.

Kusjuures hiljuti panin tähele, et Circle K bensiinijaamades on müügis ka Robuxi kinkekaardid ja see tegelikult minu jaoks positiivse avastus oli, sest noored, kellel puudub võimalus Robuxi osta, otsivad tihti alternatiivseid viise selle hankimiseks. 

Internetis levib palju Robuxiga seotud pettuseid, kus püütakse meelitada noori liituma kahtlaste sisuteenustega või üritatakse välja petta nende Robloxi kasutajanime ja parooli, et konto üle võtta. Samuti on juhtumeid, kus Robuxi jaht interneti hämarates nurkades on lõppenud pahavara sattumisega vanemate arvutisse.

Seetõttu on oluline, et sa jälgiksid, milliseid veebilehti su laps külastab, ning kui laps sinu arvutit kasutab mängimiseks, siis kindlasti kontrolli üle, kas sul on viirusetõrjeprogramm uuendatud. 

Kindlasti tuleb lapsele selgitada, et tasuta Robuxi pakkumised on tavapäraselt pettused ning oma kontaktandmeid ega konto parooli ei tohi jagada tundmatutel veebilehtedel.

Robloxis saab lisada sõpru, keda on siis lihtne mängus üles leida ja nendega suhelda. Kuigi platvorm väidab, et neil on vanusekontroll, mis väidetavalt piirab nooremate kasutajate juurdepääsu teatud funktsioonidele, siis minu kogemus ütleb, et noored on leidlikud ja leiavad erinevaid viise, kuidas end vanemaks valetada.

Kuna Roblox on noorte seas populaarne, tõmbab see kahjuks ligi ka igasugu kahtlast kontingenti. Näiteks oktoobris avaldas Hindenburg Research raporti, kus väideti, et Roblox ei suuda alaealisi piisavalt kaitsta pedofiilide eest.

Olen ka ise kuulnud noortelt lugusid, kus mõni kasutaja pakub ahvatlevaid mänguesemeid või Robuxeid ning soovib vastutasuks teada noore pärisnime või saada tema pilti. 

Kahjuks ei piirdu sellised juhtumid ainult Robloxiga. Näiteks 2017. aastal mõisteti Suurbritannias süüdi 23-aastane Adam Isaac, kes meelitas noori poisse tasuta Minecrafti serveriga, kus ta neid siis ahistas. Ta meelitas neid seksuaalse sisuga vestlustesse, pakkudes vastutasuks raha.

Tegin ka ise 2018. aastal eksperimendi Growtopias, mis oli tol ajal kõige popim mäng Eesti algklassilaste seas. Veetsin mängus 10 tundi ning ütlesin kõigile, kes suhelda tahtsid, et olen 11-aastane tüdruk. 

Ometigi ei takistanud see paaril kasutajal mind kutsuda virtuaalsele seksiorgiale pakkudes mulle vastutasuks osalemise eest world locki, mille väärtus päris rahasse ümber arvutades oli ca 20 senti. 

Samas kui kasutajal ei ole võimalik mänguraha pärisraha eest osta, siis selle eseme ostuks vajaliku mänguraha kogumine mängus tegutsedes võib võtta päevi.

Saatsin oma eksperimendi salvestused ka politseile, kuid kahjuks nad ei saanud midagi ette võtta. Mängus olin ma küll kõigile öelnud, et olen 11 aastane, siis tegelikult olin ju täiskasvanud naine. 

Aga olen väga tänulik Radari tiimile, kes selle teema üles võttis. Kurb oli muidugi see, et paljude perede lahendus oli lihtsalt see, et keelati Growtopia mängimine ära ja noored suundusid järgmisesse mängu, kus on täpselt samad probleemid.

Aga ma ei taha kindlasti väita, et mängud on halvad – vastupidi, nad võivad olla suurepärased. Ma ise olin lapsena see veidrik, kes sai esimeses klassis esimese lugemiskeelu, sest lugesin liiga palju. 

Mind paelusid nii antiikkreeka mütoloogia, Jules Verne’i seiklused kui ka Astrid Lindgreni raamatud. Aga nüüd, tagantjärele mõeldes, ma ei ole kindel, kas mul oleks üldse liigse lugemise probleemi tekkinud, kui mul oleks olnud võimalus seigelda neis juttudes peategelasena.

Ise puutusin arvutimängudega esimest korda kokku gümnaasiumis. Siis avastasin mängu, mille nimi oli Düün, ja ütleme nii, et ma tean, mis tunne on kooli minna, kui oled hommikuni mänginud 😀

Ja kuigi ma hiljem lugesin läbi ka kõik Düüni raamatud ning Herbert on üks mu lemmikkirjanikke tänase päevani, siis pean ütlema, et ka mängus oli mingi teistmoodi võlu, mida raamatut lugedes võibolla ei taju.

Mängud on väga erinevad ning minu meelest on kõige olulisem küsimus: mida ma olen õppinud seda mängu mängides? Tihti kiusan ka enda noori selle küsimusega ning isegi kui nad alati vastata ei oska, siis loodan, et äkki selle peale mõtlemine aitab paremini oma tegutsemist lahti mõtestada. 

Robloxi suureks plussiks on see, et väga paljudes mängudes saab mängija ise vabalt oma tegevust valida. Kõige rohkem käivadki mulle vist närvidele need mobiilimängud, kus põhimõtteliselt mängija peab vajutama sinna, kuhu arvuti teda juhatab. 

Mulle väga meeldis see, kui mu poeg mingi hetk püüdis sõpradega ise Robloxi mängu luua. Kahjuks see mäng on vist ikka arendusfaasis, aga oluline on noori nügida pidevalt selles suunas, et nad tarbimise vahele ka ise asju looks. 

Robloxi mängude loomine nõuab juba rohkem tehnilist taibukust, aga näiteks Scratchi lehel saavad juba üsna noored mänguhuvilised proovida ise mänge luua.

Fortnite’i mängu kõrvalt jälgides olin meeldivalt üllatunud, kui palju tiimitööd seal tegema peab. Missiooni täitmiseks peab jagama ülesanded, koordineerima tiimi liikmete tegevust ja on ka parasjagu logistilisi väljakutseid. Tulistamise pool mulle väga ei meeldi, kuid see tundub teismeliste poiste lemmikmängude puhul olevat paratamatu osa.

Minecraft on üks minu lemmikuid, sest seal on võimalik arendada nii loovust kui tiimitööd. Kui mu tütar väiksem oli, ehitas ta mulle Minecraftis labürinte ja mina pidin välja nuputama, kuidas neist välja pääseda. 

Hiljem oli mu lastel koos sõpradega privaatne Minecrafti server, kus nende mängud meenutasid veidi Lindgreni Kalle Blomkvisti raamatu Rooside lahinguid. Tehti endale hooneid, käidi vastaste juures luurel ja tehti sabotaaži. 

Mõni naudibki Minecraftis kõige rohkem ehitamise osa ning netist leiab uskumatult põnevaid ja kauneid Minecrafti ehitisi.

Aga kui rääkida probleemsetest arvutimängudest, siis GTA ehk Grand Theft Auto on teema, mida lihtsalt ei saa vältida. Kahjuks olen väga harva näinud klasse, kus keegi ei tõstaks kätt, kui küsin, kas nad mängivad GTA-d. Ja eks see on põnev ja kauni graafikaga mäng, kuid seal on põhjus, mis see on mõeldud täiskasvanutele.

GTA-s mäng toimub avatud maailmas, kus mängija on gängsteri rollis ja peab tegema erinevaid missioone. Missioonid on üldiselt seotud kuritegeliku maailmaga ja edukas on mängija, kes kasutab rohkem vägivalda ja rikub rohkem seadusi.

Kui ma noortelt tunnis uurin, et mida siis GTA neile õpetab, on sageli esimene vastus: “Ma oskan autoga sõita.” Kui aga võtan taskust autovõtmed ja küsin vastajalt, kas ta suudab mu auto parkimisplatsilt välja tagurdada, selgub kohe, et seda ta ikka ei oska. 

Järgmiseks tavaliselt vastatakse: “Ma õpin relvadest laskma.” Aga siin tekib küsimus, et kas see on oskus, mida algklassilaps üldse peaks õppima? isegi kui see oskus oleks kuidagi päris ellu üle kantav, mida ta ei ole. Ja peale väikest arutelu jõuame noortega alati järeldusele, et see mäng pigem õpetab probleemide lahendamist vägivalla kaudu ja mängus õpitavad oskused tekitavad päris maailmas palju probleeme.

Mõnikord täiskasvanutega sellest teemast rääkides öeldakse, et GTA tegelikult ei ole midagi nii hull ja viidatakse sageli uuringutele, mis väidavad, et GTA ei soodusta agressiivset käitumist. Olen ka ise neid uuringuid vaadanud ja leidnud, et enamik neist keskendub teismelistele või vanematele mängijatele. 

Ma ei ole leidnud ühtegi uuringut, mis käsitleks GTA mängu mõju algklassilastele, kuid mitmed õpetajad on mulle pärast tundi öelnud, et just need õpilased, kes tunnis märku andsid, et mängivad kodus GTA-d, on tihti need, kellel on tunnis keskendumisega raskusi.

Arvestades, kui palju toredaid ja eakohaseid mänge on täna olemas algklassilaste jaoks, ei näe ma küll ühtegi põhjust, miks peaks lapsevanem oma noorele lapsele ostma mängu, mis on mõeldud täiskasvanutele. GTA ei ole lihtsalt sobiv valik lastele, kelle maailmapilt alles kujuneb, ja alternatiive, mis on sama lõbusad, kui arendavad noores positiivseid oskusi, on piisavalt.

Soovitan sul piiluda lehte Pegi.info, mis on loodud just selleks, et anda lapsevanematele ülevaade, millised mängud sobivad millisele vanusele. 

Samuti on nutitelefonide rakenduste poodides iga mängu juures märgitud vanusepiir. Oluline on selgitada lapsele, et vanusepiirang ei tähenda seda, et nooremad ei suudaks mängu mängida, vaid et mängu sisu ei ole nende vanusele sobilik.

Noore aju on väga plastiline ja seega võib juhtuda nii, et mängus õpitud väärtused või käitumismustrid võivad ajus luua tugevaid seoseid, millest on hiljem keeruline vabaneda.  Seetõttu palun pööra tähelepanu oma lapse mängudele ja aita tal valida mänge, mis toetavad lapse arengut.

Ja tänapäeva noorte jaoks on mängud oluline osa tema elust ning seetõttu peaksime me lapsevanematena püüdma vähemalt aru saada, mida ta mängib ja võibolla proovima ka koos mõnda mängu mängida. 

Kui mu lapsed olid algklassides siis mängisime mõnikord koos Rayman mänug xBoxis. Lastel oli muidugi väga naljakas kuna enamus aega pidid nad mind juhendama, kuidas mõnest august välja ronida või seebimulli seest päästma, aga ega mu eesmärk polnudki nüüd profiks mängijaks saada, vaid tahtsin lastele näidata, et ma ikkagi püüan nendega koos mängida.

Soovitan teilgi korraldada aeg-ajalt ühiseid arvutimängude õhtuid. Lastele meeldib väga mängudest rääkida ja õpetada, kuidas neid mängida. Kui neil on kodus võimalus oma mänguelu ja sellega seotud emotsioone jagada, siis äkki ei hakka nad koheselt usaldama võõrast inimest, kes nende mängude vastu veidi huvi üles näitab.

Suhtlemine internetis

Inimene on väga sotsiaalne olend ja seetõttu suhtlemine on oluline meie vaimsele tervisele. Ja see on tore, kui su lapsel on palju häid sõpru, kellega suhelda.

Aga oluline on see, et sa teaksid kellega su laps internetis suhtleb ja mis teemadel ta suhtleb. Kuigi mul ei ole ühtegi uuringut siis tsiteerimiseks, siis julgen ikkagi väita, et enamik algklasside õpilasi on vähemalt korra suhelnud mõne võõraga internetis. Ja see, et klassis on vähemalt paar noort, kellel on Robloxi sõbralistis üle saja võõra on pigem reegel kui erand minu jaoks.

Kui kodus räägite teemast, et võõraste inimestega ei tohi suhelda ega neilt kingitusi vastu võtta, siis väga oluline on lapsele selgitada, et see reegel kehtib ka internetis ilma igasuguste eranditeta.

Kahtlustan, et lapsi päris elus 50 sendise kommiga ära ei meelita, kuid kahjuks mängudes võib selle hinnaga nänn lapsele nii kättesaamatu olla, et kui mõni võõras kasutaja kingituse teeb, siis võetakse see rõõmuga vastu ja lisatakse see tore kasutaja ka kiirelt sõbralisti. 

Kindlasti tasub koos lapsega vahepeal tema mängude sõbraliste vaadata ja lasta lapsel selgitada, miks üks või teine kasutaja seal sõbralistis on. Kui mõni on sõber selle tõttu, et teeb toredaid kingitusi, siis on õige hetk virtuaalsete kommionude teema uuesti üle korrata.

Siin tekib kohe ka küsimus, et kas lubada lapsel taskuraha mängunänni peale kulutada. Eks siin on nii poolt kui vastuargumente sellele teemale, kuid meie peres on noortel olnud pangakaardid alates esimesest klassist ja internetis oma esimesed ostud tegid nad vist 2. klassis. 

Minu loogika oli see, et kui poest kipuvad noored ostma kummikomme ja limonaadi, siis miks mind peaks häirima kui nad raha hoopis mingile virtuaalsele kaabule ära kulutavad. See tundus isegi tervislikum valik, mis ei riku hambaid ära. 

Eks siin olnud ka õpetlikke hetki aastate jooksul, kus olen pidanud detektiivi mängima, et selgitada välja toimunu,  kuid samas võibolla on hea, et nad oma õppetunnid siis siis kätte said, kui summad pangakaardil väikesed olid. 

Aga noorte ja raha teema vajab tegelikult  täiesti eraldi video ja panin selle juba oma tulevaste videoideede listi. Kusjuures kui teil on küsimusi või mõtteid, mis teemadel tahate tulevikus videoid siin kanalis näha, siis palun pange oma mõtted kirja kommentaaridesse. Lubadusi ei anna, sest YouTube video tegemine on palju ajamahukam töö, kui mõne postituse kirjutamine, aga kui näen, et siin inimestel nende teemade vastu huvi on, siis püüan selle aja leida.

Suhtlusrakendustest tundub kõige populaarsem olevat noorte seas Snapchat, mida meie põlvkond teab eelkõige nende nunnude filtrite järgi. Kuigi ka seal kasutustingimuste järgi peaks olema vähemalt 13 aastat vana, siis kahjuks reaalsuses on vaja Snapchati teemad noortega üle rääkida juba teises klassis.

Kuna Snapchatis sõnumid kustuvad, siis on see hea koht, kus küberkiusamisega tegeleda. Kui ohver kohe kuvatõmmiseid ei tee, siis on keeruline hiljem olukorda tõestada. Samas kui ohver teeb kuvatõmmised otse programmist, siis kiusaja näeb seda. 

Muidugi sellel mündil on kohe ka teine külg – paljud noored usuvad, et Snapi sõnumeid ei võimalik salvestada ilma nende teadmata. Tegelikult piisab teisest nutiseadmest, millegi saab ekraanist pildi teha. Samuti minu teada ei jäta mingit jälge see, kui panen ekraanisalvestuse tööle enne kui hakkan Snapi sõnumeid vaatama.

Üks asi, mis on noorte seas väga populaarne on Snapi streak. Kui sa oled kolm päeva järjest mõnele kasutajale saatnud sõnumi ja siis temalt ka sõnumi vastu saanud, siis hakkab tööle nö luger, mis loeb kokku päevad, millel oled sõbraga sõnumeid vahetanud. Tean, et parimate sõpradega võib streak olla näiteks tuhandeid päevi ja see on noorte jaoks nagu mingi sõpruse valideerimine.

Üks häiriv fakt, mille hiljuti Snapi kohta teada sain on see, et mingitel seltskondadel on seal komme solvuda, kui sõnumi saaja vaatab sõnumit, kuid kohe ei vasta. Kuna igasugune manipulatsioon püüab inimesi kiirelt reageerima panna ilma, et neil oleks aega teema üle mõelda, siis mind teeb väga kurjaks, et noorte hulgas populaarne rakendus sellist kohese vastamise praktikat siin levitab. 

Snapchat pakub ka umbes 4 euro eest tasulist liitumise võimalust, kuid vähemalt esmapilgul tundub mulle, et siin mängitakse väga palju teismeliste noorte ebakindlusele ja muudetakse noored läbi nende funktsioonide veel haavatamaks. Ma tõesti ei arva, et Snapi suhtluse põhjal peak nüüd kuidagi hindama, kes kellega kui hea sõber on.

Veel üks väga veider rakendus, mis noortele vähemalt vahepeal väga meeldis on Omegle.TV või Ome.TV. Põhimõtteliselt on tegu veebisaidi või rakendusega, mis ühendab sind videokõnega suvalise inimesega maailmas.

Mingi hetk tekkis ka see meie majapidamises teemaks ja olin väga suure dilemma ees. Kas asi rangelt ära keelata? Samas selleks ajaks olin vaba igasugustest illusioonidest, et keelamine päriselt noori kuskilt eemal hoiab. Selle kohta võiks siin täiesti eraldi video teha, et kuidas noored vanemate seatud piirangutest mööda pääsevad.

Otsustasin variandi kasuks, et räägin lapsega läbi kõik probleemid, mis sellise hobiga võivad kaasneda ja püüan aidata tal riske minimeerida. Vaatasime koos üle tausta, et ühtki infokildu kaamerasse ei paistaks, mis teda tuvastada aitaks. 

Samuti panime arvuti kaamerale katte, mida on lihtne sulgeda ja avada – ehk siis saab inimese teisel pool kaamerat üle vaadata. Näitasin ka Amanda Toddi videot ja selgitasin, kuidas suure tõenäosusega võivad inimesed kogu vestlust salvestada ning on suur risk, et mida noor räägib või näitab võib kuskil TikTokis või YouTubes avalikult üles minna.

Õnneks kestis vähemalt meie peres see Omegle vaimustus lühikest aega. Nagu hiljem kuulsin, siis seal ikka väga palju veidrikke oli. Üks oli näidanud kaamera ees armides käsi ja uurinud, et kas tüdrukud tahavad näha, kuidas ta endal veene lõikab. Lisaks siis muidugi kodanikud, kes olid unustanud riided selga panna enne kaamera ette asumist ja nii edasi.

Aga ma ausalt öeldes olen õnnelik, et mu laps tundis end piisavalt turvaliselt ja arvas, et on täiesti OK mulle sellest kõigest rääkida. Eks ma pean mõnikord pingutama, et mitte liiga emotsionaalselt reageerida, aga tundub, et see pingutus on ennast ära tasunud. 

Minu jaoks on kõige olulisem see, et mu lapsed tunneks, et kui neil mingi jama internetis tekib siis saavad nad tulla ja emale oma murest rääkida ja kuigi ma võin teha paar musta huumoriga vürtsitatud märkust, siis nad saavad kindlad olla, et ma süvenen koheselt nende muresse ja püüan aidata leida kiirelt optimaalse lahenduse.

Ja see on ka üks asi, millest paljud täiskasvanud aru ei saa – internetis tuleb jamadele võimalikult kiiresti reageerida. Kunagi helistas mulle reede õhtul üks lapsevanem, kelle tütar oli klassiõe tehtud videos taustale jäänud nii, et tal ainult aluspesu seljas. 

Klassiõde oli oma TikToki video millegipärast teinud tüdrukute riietusruumis, mis on veel täiesti eraldi teema. Tegu oli 2. klassi õpilastega ja vanem oli infot kuulnud tütre sõbra käest, sest tüdruk ise emale murest ei rääkinud, vaid lihtsalt ema nägi, et tüdruk juba paar päeva väga stressis ja kurb.

Kohe kui seda lugu kuulsin soovitasin esimesel võimalusel võtta ühendust teise lapse vanematega ja paluda video eemaldada. Kuna ema posituse teinud tüdruku vanemate kontakte ei teadnud, siis soovitasin kohe ühendust võtta klassijuhatajaga. Sest kahjuks mida kauem ebasobiv sisu internetis üleval on seda rohkem inimesi seda näevad ja saavad jäädvustada ja see video oli juba paar päeva üleval olnud.

Kahjuks hiljem selgus, et vanem arvas, et ei hakka kooli tülitama nädalavahetusel ja nii oli see video veel ka järgmine nädal üleval ning selleks ajaks olid ju kõik seda videot näinud, kes näha tahtsid ning selle eemaldamisel on väga väike mõju. Ise oleksin ma sellises olukorras vajadusel kasvõi kooli direktorile helistanud, et postituse teinud noore vanemate kontaktid kätte saada ja video ära eemaldada. 

Ja ma väga tahan uskuda, et minu tütar oleks sarnases olukorras kohe saatnud mulle sõnumi kui video üles läks, et selline jama on tekkinud ja mida teha. Nii oleks saanud video maha siis kui see alles levima hakkas ja noorel inimesel oleks palju muret olemata jäänud.

Veel üks teema on siin igasugused tutvumisrakendused. Siin pole nii ühest vanusepiiri, millal noored kohtingute ja flirdi vastu huvi hakkavad tundma, aga kunagi selgitasid mulle seitsmenda klassi õpilased, et Yubo olevat titekate Tinder. Siit võib juba omad järeldused teha.

Tutvumispettuste dünaamika on väga sarnane sõltumata vanusest. Esimesele kontaktile järgneb päris pikk periood, millal pätt näib siirast huvi tundvat inimese vastu ning tekib väga suur usaldus ja tunded. Siis järgneb osav manipulatsioon, et pettur oma eesmärgi saavutaks. 

Lihtsalt kui 50+ vanuses inimeste puhul on pättide eesmärgiks kätte saada raha, siis alaealiste puhul jahitakse sisu pornograafiliste lehtede jaoks.

Tihti kasutatakse strateegiat, kus pettur saadab esmalt ise mõne nude foto. Nude fotodeks nimetavad noored siis alastifotosid. Muidugi tegelikult ei ole see petturi foto, vaid on võetud internetist või kuulub mõnele eelmisele ohvrile.

Aga paratamatult tekib noorel psühholoogiline surve, et kui teine temaga jagas intiimset sisu, siis peaks ju vastuteene tegema. Ja kui esimene pilt või videoklipp on saadetud, siis päti mask langeb ja flirt muutub väljapressimiseks.

Noort ähvardatakse, et kui ta ei tee päti jaoks rohkem pornograafilist sisu, siis saadetakse tema pilt noore vanematele, õpetajale või pannakse avalikult internetti.

Kui noor nüüd püüab oma väiksemat rumalust varjata suurema rumaluse tegemisega, siis on väljapressijal lihtsalt rohkem materjali, millega väljapressimist jätkata.

Muidugi ei pea üldse võõrastega suhtlema, et probleemid tekiks. Laser tegi kaks aastat tagasi saate, kus oli juttu kättemaksuporno grupist. Ehk siis peale suhte lõppemist postitatakse kättemaksuks kuhugi gruppi fotod, mida on inimene sinuga jaganud siis, kui armastus oli suur ja suhe tundus igavene. Kuigi Laseri fookus oli just Discordi tehtud grupil, kus postitajateks olid põhiliselt poisid, siis samas on ka olnud gruppe teistes kanalites ja postitajateks võivad olla tüdrukud. 

Kahjuks ei lõppe kättemaksuporno teema ka täiskasvanuks saamisega ning nüüd viimasel ajal on murettekitavaid näiteid olnud, kus tehisintellekti abil luuakse kellestki pornograafilist materjali.

Selle osa lõpetuseks viskaks korra õhku küsimuse, et miks peaks algklassilaps üldse kasutama Snapchati, Messengeri või mõnd muud sõnumirakendust, kui kõigi nende vanusepiir on 13. Ja siit tekib muidugi järgmine küsimus, et kas üldse algklassilaps peaks nutitelefoni omama? 

Tegelikult mulle endale meeldiks, kui jõuaksime ühiskonnana punkti, kus lapsed enne õpivad korralikult lugema ja kirjutama, enne kui saavad endale nutitelefoni, millega nii palju erinevaid jamasid kaasa tuleb. 

Aga siin on üks konks. Kui igas klassis on ainult üks laps, kellel ei ole nutitelefoni siis tekib paratamatult oht, et see laps jääb siis seltskonnast välja kui kõik ülejäänud kuskil virtuaalses klassigrupis suhtlevad. 

Ehk siis tegelikult oleks vaja minimaalselt klassi tasemel vanemate ühist kokkulepet, et näiteks enne 4. klassi nutitelefone lastele ei osteta. Kui isegi paar lapsevanemat klassis selle kokkuleppega ei liitu, siis asi ikkagi toimib kuni nutitelefonide omanikud on tugevas vähemuses.

Kindlasti peaks lapsel olema kodus olema ligipääs arvutile, kuid algklassilapse arvuti võiks olla näiteks elutoas ja mitte lapse toas, et lapsevanem mööda minnes saaks pilgu pidevalt peale visata, et mida ta laps internetis teeb. 

Aga suhtlemise teema kokkuvõtteks siis paar soovitust, mis tasub lapsega läbi arutada:

1. Selgitage lapsele, et võõrastega suhtlemise osas kehtivad internetis samad reeglid, mis päriselus
2. Internetis ei tohi jagada isiklikku infot. Algklassilaps ei tohiks endast saata üldse pilte ja teismelise puhul on reegel see, et ei tohi saata pilte, mida emale või õpetajale oleks piinlik näidata. 
3. Vaadake üle lapse sõbralistid erinevates rakendustes ja jätke sinna alles ainult need kasutajad, keda laps tunneb päriselus.
4. Ja isegi privaatse sõnumiga infot jagades tasub mõelda selle peale, et kas sind häiriks kui see info avalikult üles pannakse. Kui see mõte väga häiriv tundub, siis parem on mitte seda infot saata, sest sõpradega kahjuks minnakse ka vahel tülli ja armastus võib kiirelt muutuda vihkamiseks.

Info tarbimine ja loomine

Esmalt räägime sisu tarbimisest. Internetis liikudes satume tihti filtrimulli, kus algoritmid näitavad meile ainult seda sisu, mis meie huvidele vastab. See on ohtlik, sest see moonutab reaalsust ja piirab meie maailmapilti. Näiteks TikTokis levivad teatud teemad, mis võivad noori negatiivselt mõjutada, nagu söömishäired või käitumismustrid, mis jäljendavad videoid. 

Kõige veidram juhtum, mida TikTokist tean on see, et kui järsku üle maailma avaldus paljudel noortel Tourette’i sündroom. Ehk siis tekkisid rääkimisel tikid. Psühholoogid olid alguses väga segaduses, kuid siis selgus, et need noored jälgisid üht kõnehäirega juutuubarit ja millegipärast tekkisid ka neil sarnased kõnehäired. 

Psühholoogid kirjeldasid seda kui sotsiaalset nakkust ning kui noored vähendasid TikTok tarbimist ja ei jälginud enam kõnehäirega sisulooja kontot, siis nende kõnehäired kasutasid. Aga see on väga hoiatav näide, kuidas TikToki kaudu võib levida enamat kui lihtsalt valeinfo.

Oluline on noortega rääkida, et internet ei kajasta reaalsust – me jagame ju internetis ju väga väikest osa oma elust ja üldiselt jagame asju, mille üle oleme uhked. Kui oleme midagi põnevat kokanud või mõnel põneval üritusel käinud või meid on tunnustatud meie tublide tegude eest. 

Kes meist tahaks teha Instagrami postitust hetkel, kui ründab depressioon ja oled pärastlõunal endiselt hommikumantlis ning soojendad eelmise päeva sousti ja kartuleid lastele. 

Ehk siis internetis on asjad alati ilusamad kui päriselt ja eriti kehtib see suunamudijate puhul. Nemad võivad kulutada tunde ideaalse foto või videolõigu tegemiseks ja siis sinna juurde kommentaariks kirjutada, et tegin ühe kiire klõpsu. Tegelikkuses võib suur tiim päev otsa töötanud olla selle ühe klõpsu nimel.

Suunamudijad on üldse väga huvitav teema. Nüüd kus ma otsustasin nüüd proovida oma YouTube kanalit aktiivseks muuta, olen uurinud päris palju YouTube telgitaguste kohta ja see on tegelikult väga huvitav uus maailm minu jaoks.

Näiteks kõige kuulsam juutuubar on Mr. Beast, kelle põhiliseks auditooriumiks ongi pigem algklassides ja põhikoolis käivad noored. Ja paljud neist unistavad sellest, et saada ka ise juutuubariks lootes teenida miljoneid nagu nende iidol teenib. Ja seetõttu püütakse väga varakult hakata ka ise aktiivselt sisu looma ja mõnikord ei pruugi lapsevanemad nende ambitsioonidega üldse kursis olla. 

Mõned aastad tagasi osales ühel mu avalikul koolitusel siin Harjumaal kolmanda klassi poiss, kellel oli ka ema kaasas. Ema rääkis mulle, et ta poeg väga häbelik ja internetis ka eriti midagi ei tea ning uuris, et kas võib siis ka koolitusele jääda nö moraalseks toeks. 

Üldiselt mulle ei meeldi, kui lapsevanemad koolitusel on, sest mõnikord lapsed ei taha vanemate kuuldes ka mulle oma muredest rääkida, kuid leppisin selle naisega kokku, et ta istub klassi tagumise seina äärde ja tunni ajal ei sekku. Leppisime kokku, et peale tundi siis räägime, kui mingeid küsimusi või kommentaare külalistunni käigus tekib.

Ütleme nii, et tema poeg kohe kindlasti ei olnud häbelik – vähemalt mitte siis, kui jutt käis internetiteemadest. Külalistunni käigus selgus, et tegus noor oli oma sõbraga käima lükanud YouTube kanali, kus neil oli juba ligi tuhat jälgijat. Ja eks ta jagas ka muud põnevat oma elust internetis. 

Vahepeal libises mu pilk üle ka klassi tagumise seina ääres istuvast emast, kes näost järjest veidramaks muutus, mida rohkem ta poeg oma digielu jagas. Kui tund lõppes siis ema ei tahtnud minuga enam pikemalt rääkima jääda, kuid kahtlustan, et tal pojaga olid põnevad vestlused tagasiteel koju.

Ühel teisel koolitusel näitas üks algklassilaps mulle oma TikTok kontot, kus tal oli ligi 5000 jälgijat. See, et põhikooli lõpus on mõnel noorel näiteks tuhande jälgijaga Instagrami konto – see ei pane mind enam isegi kulmugi kergitama.

Siin tekib oluline küsimus – kas ja kuidas peaksid lapsevanemad suunama noori looma sisu turvaliselt? Isiklikult mulle tegelikult meeldib see, kui noored ise püüavad sisu luua ja mitte ei kuluta enamus aega teiste sisu tarbimisele. Keegi ei maksa neile tulevikus palka tarbimise eest, vaid oskus midagi uut luua on see, mida tööjõuturul hinnatakse. 

Kahjuks koolides meil väga digipädevusi ei õpetata ja seega ju tore, kui noorel kodus tekib motivatsioon Robloxisse mäng luua või harjutada kätt video- või fototöötluses. Oluline koht on siin sisu jagamine. Kindlasti ei tohiks ükski alla 13-aastane oma sisu internetis avalikult jagada.. 

Kui kahtlustate, et teie lapse puhul on tegu tulevase Mozarti, Picasso või Sildaruga, siis peab see olema perel ühiselt läbi mõeldud, et mida ja kuidas jagada. 

Näiteks meie peres oli nooremana selline lahendus, et tütar võis küll Musical.lys, mis oli TikToki eelkäija, teha erinevaid videosid, kuid ta salvestas need mustandina oma kausta ja sai siis perele ja sõpradele näidata kui päriselt kokku saadi. 

Seega kui laps suunamudijaks unistab saada, siis ärge ta unistusi maha tehke, vaid julgustage teda õppima vajalikke oskusi, et siis, kui ta on piisavalt vana, saaks ta hakata looma kvaliteetset sisu. Suure tõenäosusega ta Mr. Beasti kombel miljoneid teenima ei hakka, kuid digipädevused tulevad igal juhul kasuks.

Kusjuures räägin teile ka ühe väikese saladuse, mida noored üldiselt täiskasvanutega ei jaga. Nimelt enamikel noortel on põhikooli lõpuks Instagramis mitu kontot. Üks on siis konto, mida jagatakse ka perega ning teine on nö privva konto, mis on tavaliselt tehtud varjunimega ja kuhu siis hoopis aktiivsemalt postitatakse. 

Mõnel noorel võib kontosid olla ka tunduvalt rohkem. Isiklikult kahtlustan, et ka minu lastel sama süsteem kasutusel, kuid ma pole väga põhjalikult uurinud, sest nad juba peaaegu täiskasvanud ja oluline on noorte privaatsust ka austada. Kui nad tahavad oma infot minuga jagada siis hea meelega jälgin ja laigin, kuid tean, et survestamine võib anda vastupidise kogemuse.

Ehk siis kiire kokkuvõttena siin osas võiks öelda, et püüdke kursis olla sellega, millist sisu noored internetis tarbivad ja jagage nendega ka ise näiteks põnevaid YouTube videosid. See aitab filtrimulli veidi suuremaks lükata, kui nad vahepeal vaatavad sisu, mida algoritmid neile muidu ei soovita. 

Ja kindlasti tasub julgustada noori õppima nii videotöötlust, paremate fotode tegemist kui ka programmeerimist, kuid enne 13. eluaastat ei tohiks nad kindlasti avalikult enda loodud sisu internetti postitada. 

Kokkuvõte

See nüüd oli kiire ülevaade teemadest, millest iga lapsevanem peaks teadma. Kahjuks palju asju jäi ka rääkimata.  Seetõttu otsustasin, et kingin sulle oma e-raamatu “Turvaline internet. Digimaailma teejuht”. Mine lehele dianapoudel.ee/kingitus ning sealt saad raamatu PDF ja EPUB formaadis alla laadida. Raamatus on 17 peatükki ja iga peatükki lõpust leiad ka juhised, kuidas just seda teemat lapsega käsitleda.

Ja nagu lubatud, siis kohe annan sulle ka 10 küsimuse ideed, mis loodetavasti aitavad sul lapsega alustada vestlust digimaailma teemadel, kuid enne on mul sulle väike palve. Kui see video sulle meeldis, siis palun pane videole meeldib, et YouTube algoritmid oskaks seda video ka teistele lapsevanematele soovitada. Ja kui sellised digimaailma teemad sind huvitavad, siis jälgi mu kanalit – plaan siis lähiajal veel paar videot erinevatel digimaailma ja inforuumi teemadel teha.

Aga nüüd siis küsimused, mis mul endal on aidanud kümnete lastega kiirelt jutule saada nende digimaailma teemadel:

1. Mis on sinu lemmikmäng Robloxis? 
2. Milliseid kanaleid meeldib sulle YouTubes vaadata?
3. Kas sa Minecraftis oled Ender Dragoni missiooni ära teinud?
4. Kas mõni su sõber mängib ka GTA-d?
5. Kas teil klassis on kellegil ka YouTube kanal tehtud?
6. Kellega on sul Snapchatis kõige pikem streak praegu?
7. Kas oled kunagi proovinud ise mõnd videot luua?
8. Mis on kõige rumalam asi, mida sa internetis näinud oled?
9. Kas sul või mõnel sõbral on mängukonto ära häkitud?
10. Mida põnevat täna internetis oled näinud?

Need küsimused aitavad esmase vestluse käima saada, aga pikema vestluse jaoks on oluline see, et sa päriselt tunneks huvi ka vastuste osas. Kui sa mõnest asjast aru ei saa, siis palu lapsel teemat endale selgitada. 

Ja kui teil on kodus esimeses kuni viiendas klassis käiv laps, siis võite koos vaadata veebinari mille tegin mõned aastad tagasi ja kus räägin siis lahti need teemad, mida selles vanuses noored kindlasti teadma peaks. Peaksite seda video nüüd siin ekraanil juba ka nägema.

Turvalisi seikluseid digimaailmas ja uute kohtumiseni!

– – –